REAALARVUDE LIITMISE JA

KORRUTAMISE OMADUSED
R - reaalarvude hulk
R1) Reaalarvude liitmine ja korrutamine on kommutatiivsed
(kommutatiivsus - vahetuvus):
x + y = y + x, xy = yx x, y R.
R2) Reaalarvude liitmine ja korrutamine on assotsiatiivsed
(assotsiatiivsus - uhenduvus):
(x + y) + z = x + (y + z), (xy)z = x(yz) x, y, z R.
R3) Leiduvad sellised reaalarvud 0 ja 1, et
x + 0 = x, 1x = x x R.
R4) Iga reaalarvu x R jaoks leidub vastandarv x selliselt, et
x + (x) = 0.
Olgu x y := x + (y).
R5) Kehtivad distributiivsuse seadused
(distributiivsus - jaotuvus):
x(y + z) = xy + xz, x(y z) = xy xz x, y, z R.
I MAATRIKSID JA DETERMINANDID
1. MAATRIKSI M

OISTE.
TEHTED JA NENDE OMADUSED
Denitsioon 1.1. Maatriksiks nimetatakse umarsulgudesse paigutatud
reaalarvude tabelit, milles on eristatavad read ja veerud.
Denitsioon 1.2. Maatriksit, milles on m rida ja n veergu, nimetatakse
tapsemalt (m, n)-maatriksiks. Arvupaari (m, n) nimetatakse selle
maatriksi mootmeteks.
Denitsioon 1.3. Reaalarve, milledest maatriks koosneb, nimetatakse
maatriksi elementideks.
Maatrikseid tahistatakse tavaliselt suurte ladina tahtedega: A, B, . . . ,
X, Y, Z.
Maatriksite elemente tahistatakse vastavate vaikeste ladina tahtedega,
mis voivad olla varustatud ka indeksitega: a, b, c
1
, x
mn
.
Denitsioon 1.4. Koigi (koikvoimalike mootmetega) maatriksite hulka
tahistame edaspidi Mat abil ning koigi (m, n)-maatriksite hulka
tahistame edaspidi Mat(m, n) abil.
Naide: (m, n)-maatriks
A =

a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
m1
a
m2
. . . a
mn

.
L uhidalt saame sama maatriksi kirja panna tema uldelemendi a
ij
kaudu
jargmiselt: A = (a
ij
) (eeldusel, et maatriksi mootmed on juba
kseeritud).
Naide: (3, 4)-maatriks
B =

1 3
2
3
7
0
1
7
18
456 27 0, 00002 3

Olgu m Z
+
ning tahistagu edaspidi N
m
hulka, mis koosneb
naturaalarvudest 1 kuni m, s.t., N
m
:= {1, 2, . . . , m}.
Naiteks N
3
= {1, 2, 3}.
Denitsioon 1.5. Maatriksit, mille ridade arv on vordne veergude arvuga,
s.t. m = n, nimetatakse ruutmaatriksiks. Maatriksit, mille ridade arv
erineb veergude arvust, s.t. m = n, nimetatakse ristk ulikmaatriksiks.
Ruutmaatriksit mootmetega (n, n) nimetatakse ka n-jarku maatriksiks.
Denitsioon 1.6. Ruutmaatriksit
E =

1 0 0 . . . 0
0 1 0 . . . 0
0 0 1 . . . 0
. . . . . . . . . . . . . . .
0 0 0 . . . 1

nimetatakse uhikmaatriksiks.
Kasutades Kroneckeri s umbolit

ij
:=

1, kui i = j
0, kui i = j
,
saame uhikmaatriksi l uhidalt ules kirjutada kujul E = (
ij
).
Denitsioon 1.7. Me nimetame (m, n)-maatriksit nullmaatriksiks, kui
selle maatriksi koik elemendid on nullid. Nullmaatriksi tahiseks on .
Naide: = (0 0 0 0 0).
Denitsioon 1.8. Me nimetame maatriksit A vordseks maatriksiga B,
kui neil maatriksitel on samad mootmed ning uhesugustel kohtadel on
vordsed elemendid. Maatriksite A ja B vordsust tahistame A = B.
Denitsioon 1.9. Maatriksi A vastandmaatriksiks nimetatakse
maatriksit, mille elementideks on maatriksi A elementide vastandarvud.
Maatriksi A vastandmaatriksi tahiseks on A.
Olgu A Mat(m, n) ja B Mat. Denitsioonide pohjal naeme, et
maatriks B on vordne maatriksiga A siis ja ainult siis kui B Mat(m, n)
ning a
ij
= b
ij
iga i N
m
ja iga j N
n
korral. Analoogiliselt, maatriks B
on maatriksi A vastandmaatriks, kui B Mat(m, n) ning a
ij
= b
ij
iga
i N
m
ja iga j N
n
korral.
Denitsioon 1.10. Maatriksi A transponeeritud maatriksiks nimetatakse
maatriksit, mis saadakse maatriksi A ridade ja veergude aravahetamisel.
Maatriksi A transponeeritud maatriksi tahiseks on A
T
.
Naide: Olgu
A =

2 3 14 8
0 7 9 18
1 5 2 3

Mat(3, 4).
Siis
A
T
=

2 0 1
3 7 5
14 9 2
8 18 3

Mat(4, 3).
Denitsioon 1.11. Maatriksit A nimetatakse s ummeetriliseks, kui
A
T
= A ning kalds ummeetriliseks, kui A
T
= A.
Denitsioon 1.12. Mistahes kahe (m, n)-maatriksi
A =

a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
m1
a
m2
. . . a
mn

ja B =

b
11
b
12
. . . b
1n
b
21
b
22
. . . b
2n
. . . . . . . . . . . .
b
m1
b
m2
. . . b
mn

korral nimetatakse nende summaks (m, n)-maatriksit, mida tahistatakse

A + B abil ja deneeritakse valemiga
A + B :=

a
11
+ b
11
a
12
+ b
12
. . . a
1n
+ b
1n
a
21
+ b
21
a
22
+ b
22
. . . a
2n
+ b
2n
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
m1
+ b
m1
a
m2
+ b
m2
. . . a
mn
+ b
mn

.
Maatriksite liitmise omadused.
Omadus 1.1. Maatriksite liitmine on assotsiatiivne, s.t. mistahes
X, Y, Z Mat(m, n) korral kehtib (X +Y) +Z = X + (Y +Z).
Omadus 1.2. Iga X Mat(m, n) ning nullmaatriksi Mat(m, n)
korral kehtivad X + = X, +X = X.
Omadus 1.3. Iga X Mat(m, n) ning tema vastandmaatriksi
X Mat(m, n) korral kehtivad X + (X) = , (X) +X = .
Omadus 1.4. Maatriksite liitmine on kommutatiivne, s.t. mistahes
X, Y Mat(m, n) korral kehtib X +Y = Y +X.
Denitsioon 1.13. Maatriksite X, Y Mat(m, n) vaheks nimetatakse
(m, n)-maatriksit X Y := X + (Y).
Denitsioon 1.14. Reaalarvu ja mistahes mootmetega maatriksi A
korrutiseks nimetatakse maatriksit, mille elemendid saadakse maatriksi
A vastavate elementide labikorrutamisel arvuga . Arvu ja maatriksi
A korrutise tahiseks on A.
Vastavalt denitsioonile on seega reaalarvu R ja maatriksi
A = (a
ij
) Mat(m, n) korrutiseks maatriks
A =

a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
m1
a
m2
. . . a
mn

ehk A = (a
ij
) Mat(m, n).
Maatriksi reaalarvuga korrutamise omadused.
Mistahes , R ja mistahes X, Y Mat(m, n) korral kehtivad:
Omadus 1.5. 1X = X.
Omadus 1.6. (1)X = X.
Omadus 1.7. 0X = .
Omadus 1.8. = .
Omadus 1.9. ()X = (X).
Omadus 1.10. (X +Y) = X + Y.
Omadus 1.11. ( + )X = X + X.
Omadus 1.12. (X Y) = X Y.
Omadus 1.13. ( )X = X X.
Denitsioon 1.15. Maatriksite
A =

a
11
a
12
. . . a
1q
a
21
a
22
. . . a
2q
. . . . . . . . . . . .
a
p1
a
p2
. . . a
pq

ja B =

b
11
b
12
. . . b
1r
b
21
b
22
. . . b
2r
. . . . . . . . . . . .
b
q1
b
q2
. . . b
qr

korrutiseks nimetatakse (p, r )-maatriksit

AB =

c
11
c
12
. . . c
1r
c
21
c
22
. . . c
2r
. . . . . . . . . . . .
c
p1
c
p2
. . . c
pr

,
kus
c
ij
:=
q

k=1
a
ik
b
kj
= a
i 1
b
1j
+ a
i 2
b
2j
+ + a
iq
b
qj
iga i N
p
ja iga j N
r
korral.
Olgu m, n N ning olgu meil antud reaalarvud a
11
, a
12
, . . . , a
1n
,
a
21
, . . . , a
mn
. Paneme need arvud kirja maatriksisarnase tabelina
a
11
a
12
. . . a
1n
. . . . . . . . . . . .
a
m1
a
m2
. . . a
mn
ning arvutame koigi nende arvude summa S kahel erineval viisil.
1) Leiame koigepealt iga rea arvude summa r
i
ning seejarel liidame
ridade summad kokku. Naeme, et
S =
m

i =1
r
i
=
m

i =1

j =1
a
ij

=
m

i =1
n

j =1
a
ij
2) Leiame koigepealt iga veeru arvude summa v
j
ning seejarel liidame
veergude summad kokku. Eelnenu pohjal naeme, et
m

i =1
n

j =1
a
ij
=S =
n

j =1
v
j
=
n

j =1

i =1
a
ij

=
n

j =1
m

i =1
a
ij
Maatriksite korrutamise omadused.
Omadus 1.14. Maatriksite korrutamine on assotsiatiivne, s.t. mistahes
kolme maatriksi X Mat(p, q), Y Mat(q, r ) ja Z Mat(r , s) korral
(XY)Z = X(YZ).
Omadus 1.15. Mistahes maatriksi X Mat(m, n) ning vastavate
uhikmaatriksite E
m
Mat(m, m) ja E
n
Mat(n, n) korral
XE
n
= X, E
m
X = X.
Omadus 1.16. Mistahes kolme maatriksi X, Y Mat(p, q) ja
Z Mat(q, r ) korral
(X Y)Z = XZ YZ.
Omadus 1.17. Mistahes kolme maatriksi X Mat(p, q) ja
Y, Z Mat(q, r ) korral
X(Y Z) = XY XZ.
Maatriksite transponeerimise omadused.
Omadus 1.18. Mistahes maatriksite X, Y Mat(m, n) korral
(X Y)
T
= X
T
Y
T
.
Omadus 1.19. Mistahes a R ja mistahes X Mat korral
(aX)
T
= aX
T
.
Omadus 1.20. Mistahes X Mat(p, q) ja Y Mat(q, r ) korral
(XY)
T
= Y
T
X
T
.
2. PERMUTATSIOONID
Denitsioon 2.1. Hulga H = {x
1
, x
2
, . . . , x
n
} (naiteks H = N
n
)
elementide umberjarjestust, milles hulga H iga element esineb tapselt
uks kord, nimetatakse hulga H permutatsiooniks.
1, 2, 3, . . . , n
1
,
2
,
3
, . . . ,
n
Hulga H = {x
1
, x
2
, . . . , x
n
} koigi permutatsioonide hulga tahiseks on
P(x
1
, x
2
, . . . , x
n
). Hulga N
n
koigi permutatsioonide hulga tahiseks on
P
n
voi P(1, 2, . . . , n).
Naide. P
3
= {123, 132, 213, 231, 312, 321}.
Denitsioon 2.2. Permutatsiooni 123 . . . n nimetatakse hulga N
n
loomulikuks permutatsiooniks.
Teoreem 2.1. Hulga N
n
elementidest saab moodustada n!
permutatsiooni.
Denitsioon 2.3.

Oeldakse, et elemendipaar (
i
,
j
) (kus i < j )
moodustab inversiooni (arvude {1, . . . , n}) permutatsioonis

1
,
2
, . . . ,
i
, . . . ,
j
, . . . ,
n
,
kui selles paaris esimene arv
i
on suurem teisest arvust
j
, s.t.
i
>
j
.
Inversioonide arvu tahiseks permutatsioonis
1
,
2
, . . . ,
n
on
I (
1
,
2
, . . . ,
n
).
Denitsioon 2.4. Permutatsiooni nimetatakse paarispermutatsiooniks
(paarituks permutatsiooniks), kui inversioonide arv antud
permutatsioonis on paarisarv (paaritu arv).
Teoreem 2.2. Kui permutatsioonis omavahel ara vahetada kaks
elementi, siis permutatsioon muudab paarsust.
Teoreem 2.3. Kui n 2, siis permutatsioonide hulgas P
n
on paaris ja
paarituid permutatsioone sama palju, s.t. kumbagi on
1
2
n!
3. DETERMINANDI M

OISTE.
OMADUSED
Denitsioon 3.1. Me nimetame n-jarku ruutmaatriksi
X =

x
11
x
12
. . . x
1n
x
21
x
22
. . . x
2n
. . . . . . . . . . . .
x
n1
x
n2
. . . x
nn

(n-jarku) determinandiks reaalarvu, mida tahistame

| X |:=

x
11
x
12
. . . x
1n
x
21
x
22
. . . x
2n
. . . . . . . . . . . .
x
n1
x
n2
. . . x
nn

abil ja anname valemiga

| X |:=

P(1,2,...,n)
(1)
I (
1
,
2
,...
n
)
x
1
1
x
2
2
. . . x
n
n
.
Determinandi omadused.
Omadus 3.1. Maatriksi ja transponeeritud maatriksi determinandid on
vordsed, s.t. X Mat(n, n) =| X |=| X
T
| .
Omadus 3.2. Maatriksi kahe rea (veeru) aravahetamisel muudab
maatriksi determinant margi.
Jareldus 3.1. Kui maatriksis kaks rida (veergu) on vordsed, siis
maatriksi determinant on null.
Omadus 3.3. Kui maatriksis mingit rida (veergu) korrutada mistahes
arvuga, siis maatriksi determinant korrutub sama arvuga.
Omadus 3.4. Kui maatriksi mingile reale (veerule) liita mistahes arvuga
korrutatud mistahes teine rida (veerg), siis uue maatriksi determinant
on vordne esialgse maatriksi determinandiga.
Omadus 3.5. Kolmnurksete maatriksite X
1
, X
2
, X
3
ja X
4
korral
| X
1
|=| X
2
|= x
11
x
22
. . . x
nn
, | X
3
|=| X
4
|= (1)
n(n1)
2
x
1n
x
2,n1
. . . x
n1
.
4. LAPLACEi TEOREEM.
DETERMINANDI ARENDAMINE
REA V

OI VEERU J

ARGI
Olgu meil maatriks
X =

x
11
x
12
. . . x
1n
x
21
x
22
. . . x
2n
. . . . . . . . . . . .
x
k1
x
k2
. . . x
kn

ja arv selline arv m N, et m n ja m k (ruutmaatriksi korral, s.t.

kui k = n, m N
n
). Fikseerime maatriksis X read indeksitega
i
1
< i
2
< < i
m
ja veerud indeksitega j
1
< j
2
< < j
m
.
Denitsioon 4.1. Determinanti
M
m
:=

x
i
1
j
1
x
i
1
j
2
. . . x
i
1
j
m
x
i
2
j
1
x
i
2
j
2
. . . x
i
2
j
m
. . . . . . . . . . . .
x
i
m
j
1
x
i
m
j
2
. . . x
i
m
j
m

nimetatakse maatriksi X m-jarku miinoriks.

Miinorit M
m
nimetatakse ka ridadele i
1
, i
2
, . . . , i
m
(voi veergudele
j
1
, j
2
, . . . , j
m
) toetuvaks m-jarku miinoriks.
Olgu meil tegemist ruutmaatriksiga (s.t. k = n) ja olgu m < n.
Tahistame eelnevalt kseerimata jaanud ridade ja veergude indeksid
kasvavas jarjekorras vastavalt
i
m+1
, i
m+2
, . . . , i
n
; j
m+1
, j
m+2
, . . . , j
n
.
Denitsioon 4.2. Miinorit
M
nm
:=

x
i
m+1
j
m+1
x
i
m+1
j
m+2
. . . x
i
m+1
j
n
x
i
m+2
j
m+1
x
i
m+2
j
m+2
. . . x
i
m+2
j
n
. . . . . . . . . . . .
x
i
n
j
m+1
x
i
n
j
m+2
. . . x
i
n
j
n

nimetatakse miinori M
m
taiendusmiinoriks.
Denitsioon 4.3. Margiga varustatud taiendusmiinorit
A
nm
:= (1)
r
M
nm
, kus
r := i
m+1
+ i
m+2
+ + i
n
+ j
m+1
+ j
m+2
+ . . . j
n
,
nimetatakse miinori M
m
algebraliseks taiendiks.
NB! Taiendusmiinorist ja algebralisest taiendist saame raakida vaid
ruutmaatriksite korral.
Lause 4.1. Miinori M
m
ja tema algebralise taiendi A
nm
korrutis
M
m
A
nm
koosneb liidetavatest, mis on osa determinandi | X | avaldise
liidetavatest.
Teoreem 4.2. (Laplacei teoreem). Olgu X n-jarku ruutmaatriks,
m N
n
ja i
1
, i
2
, . . . , i
m
N
n
sellised, et i
1
< i
2
< < i
m
. Siis
maatriksi X determinant | X | vordub koigi selliste korrutiste, mille
uheks teguriks on kseeritud ridadele i
1
, i
2
, . . . , i
m
toetuv m-jarku miinor
ja teiseks teguriks tema algebraline taiend, summaga, s.t.
| X |=

M
m
A
nm
,
kus summa tuleb votta ule koigi miinorite M
m
, mis toetuvad ridadele
i
1
, i
2
, . . . , i
m
.
Analoogiline tulemus kehtib ka veergude i
1
, i
2
, . . . , i
m
jaoks.
Olgu X = (x
ij
) n-jarku maatriks. Maatriksi X esimest jarku miinoriteks
on arvud |x
ij
| = x
ij
, kus i , j N
n
. Tahistame edaspidi miinori |x
ij
|
algebralist taiendit X
ij
abil. Valides Laplacei teoreemis m = 1 ning
i
1
= k N
n
, saame maatriksi X determinandi arvutada jargmise valemi
kohaselt:
|X| = x
k1
X
k1
+ x
k2
X
k2
+ + x
kn
X
kn
.
Denitsioon 4.4. Valemit
|X| = x
k1
X
k1
+ x
k2
X
k2
+ + x
kn
X
kn
nimetatakse determinandi |X| arendiseks k-nda rea jargi. Selle valemi
kasutamist determinandi arvutamisel nimetatakse determinandi |X|
arendamiseks k-nda rea jargi.
Analoogiliselt saame valemi
|X| = x
1k
X
1k
+ x
2k
X
2k
+ + x
nk
X
nk
.
Denitsioon 4.5. Valemit
|X| = x
1k
X
1k
+ x
2k
X
2k
+ + x
nk
X
nk
nimetatakse determinandi |X| arendiseks k-nda veeru jargi. Selle valemi
kasutamist determinandi arvutamisel nimetatakse determinandi |X|
arendamiseks k-nda veeru jargi.
5. TEOREEM MAATRIKSITE KORRUTISE
DETERMINANDIST
Teoreem 5.1. Sama jarku ruutmaatriksite korrutise determinant vordub
nende maatriksite determinantide korrutisega, s. t.
X, Y Mat(n, n) = |XY|=|X||Y| .
Jareldus 5.1. Kehtivad valemid
|XY
T
|=|X||Y|, |X
T
Y|=|X||Y| .
6. P

ORDMAATRIKS
Denitsioon 6.1. Me nimetame n-jarku maatriksi A poordmaatriksiks
sellist n-jarku maatriksit X, mis rahuldab kahte maatriksvorrandit:
AX = E, XA = E.
Denitsioon 6.2. Me nimetame n-jarku maatriksit Y regulaarseks
(singulaarseks), kui
|Y| = 0, (|Y|= 0).
Omadus 6.1. Kui n-jarku maatriksil A leidub poordmaatriks, siis nii
maatriks A kui ka tema poordmaatriks on regulaarsed.
Omadus 6.2. Maatriksi ja tema poordmaatriksi determinandid on
teineteise poordarvud.
Omadus 6.3. Kui ruutmaatriksil on olemas poordmaatriks, siis ainult
uks.
Teoreem 6.1. Iga regulaarne maatriks omab poordmaatriksit.
Olgu A = (a
ij
) regulaarne maatriks. Tahistagu A
ij
esimest jarku miinori
|a
ij
| = a
ij
algebralist taiendit. Moodustame maatriksi A elementide
algebraliste taiendite maatriksi

A := (A
ij
).
Teoreemi 6.1 toestuses naidatakse, et regulaarse maatriksi A
poordmaatriksiks osutub maatriks kujul
A
1
=
1
|A|

A
T
.
Omadus 6.4. Regulaarsete n-jarku maatriksite A ja B korral kehtib
valem
(AB)
1
= B
1
A
1
.
Omadus 6.5. Maatriksi A
1
poordmaatriksiks on maatriks A, s. t.
(A
1
)
1
= A.
Omadus 6.6.

Uhikmaatriksi E poordmaatriks on ta ise, s. t. E
1
= E.
Omadus 6.7. Maatriksi transponeerimine ja poordmaatriksi leidmise
operatsioon on kommuteeruvad ehk vahetatavad, s. t.
(A
T
)
1
= (A
1
)
T
.
II VEKTORRUUM
7. VEKTORRUUMI M

OISTE
Olgu V mittet uhi hulk. Et teha edaspidi selget vahet hulga V
elementide ja reaalarvude vahel, tahistame selle kursuse raames hulga V
elemente vaikeste ladina tahtedega, mis on paksus kirjas ja vajadusel
varustatud ka indeksitega.
Naiteks: a, b, . . . , z, a
1
, b
23
, x
2005
.
Denitsioon 7.1. Mittet uhja hulka V nimetame vektorruumiks ule
reaalarvude R, kui hulgal V on jargmine ehitus:
I On antud kujutus
+ : V V V; (x, y) x + y,
mida nimetame (hulga V) elementide liitmiseks.
II On antud kujutus
: R V V; (, x) x,
mida nimetame (hulga V) elemendi korrutamiseks reaalarvuga
(vasakult) ehk reaalarvu ja (hulga V) elemendi korrutamiseks.
III Elementide liitmine ja reaalarvuga korrutamine peavad rahuldama
jargmisi aksioome:
1

Elementide liitmine on assotsiatiivne, s. t. iga x, y, z V korral

kehtib
(x + y) + z = x + (y + z).
2

Hulgas V leidub selline element, mida nimetame nullelemendiks ja

tahistame 0 abil, et iga x V korral kehtivad seosed
x + 0 = x, 0 + x = x.
3

Iga elemendi x V korral leidub hulgas V selline element, mida

nimetame elemendi x vastandelemendiks ja tahistame x abil, et
kehtivad seosed
x + (x) = 0, (x) + x = 0.
4

Elementide liitmine on kommutatiivne, s.t. iga x, y V korral

x + y = y + x.
5

Iga x V korral
1x = x.
6

Iga , R ja iga x V korral

()x = (x).
7

Iga R ja iga x, y V korral

(x + y) = x + y.
8

Iga , R ja iga x V korral

( + )x = x + x.
Terminoloogiast:
Vektorruumi V elemente nimetatakse sageli l uhiduse mottes vektoriteks.
Samuti kasutatakse sageli nullelemendi 0 kohta terminit nullvektor ja
elemendi x vastandelemendi x kohta terminit vastandvektor.
Jareldus 7.1. Vektorruumis on ainult uks nullelement.
Jareldus 7.2. Vektorruumis on igal elemendil ainult uks vastandelement.
Denitsioon 7.2. Elementide x, y V vaheks x y nimetatakse
elementi
x y := x + (y).
Jareldus 7.3. Iga x, y V ja iga R korral kehtib
(x y) = x y.
Jareldus 7.4. Iga , R ja iga x V korral kehtib
( )x = x x.
Jareldus 7.5. Iga x V korral 0x = 0.
Jareldus 7.6. Iga R korral 0 = 0.
Jareldus 7.7. Iga x V korral (1)x = x.
Naited.
1

Koigi reaalarvude hulk R on arvude liitmise ja korrutamise suhtes

vektorruum.
2

Olgu m, n N. Siis hulk Mat(m, n) on maatriksite liitmise ja

reaalarvuga korrutamise suhtes vektorruum.
Markus. Matemaatika edasistes kursustes (naiteks Algebra 1)
kasitletakse vektorruumi moistet siintoodust uldisemalt, vottes kordajate
hulgaks (korpuse) R asemel suvalise korpuse. Ka korpuse moistega
tutvutakse matemaatika edasistes kursustes. Kaesolevas kursuses piisab
vektorruumi denitsioonist reaalarvude hulga kaudu.
8. VEKTORRUUMI ALAMRUUM.
LINEAARKATE ALAMRUUMI
OLULINE N

AIDE
Olgu V vektorruum ja Q vektorruumi V mittet uhi alamhulk.
Vektorruumi denitsiooni kohaselt on meie kasutuses vektorruumi V
elementide liitmine ja arvuga korrutamine, mis rahuldavad tingimusi:
1) iga x, y V korral oskame leida summa x + y V;
2) iga R ja iga x V korral oskame leida korrutise x V.
Olgu x, y Q ja R. Et Q V, siis x, y V, mistottu oskame
tingimuste 1) ja 2) pohjal leida x + y ja x, mis kuuluvad vektorruumi
V, kuid ei pruugi kuuluda alamhulka Q.
Denitsioon 8.1.

Utleme, et vektorruumi V tehted on teheteks tema
(mittet uhjal) alamhulgal Q, kui
1) iga x, y Q korral summa x + y Q;
2) iga R ja iga x Q korral x Q.
Denitsioon 8.2. Me nimetame vektorruumi V mittet uhja alamhulka Q
tema alamruumiks, kui Q on V tehete liitmise ja arvuga korrutamise
suhtes vektorruum ( ule reaalarvude hulga R).
Teoreem 8.1. Vektorruumi V mittet uhi alamhulk Q on tema alamruum
siis ja ainult siis, kui vektorruumi V tehted on teheteks alamhulgal Q.
Jareldus 8.1. Tingimused
x, y Q = x + y Q,
R, x Q = x Q
on samavaarsed tingimusega
, R, x, y Q = x + y Q.
Naited.
1

Vektorruum V on iseenda alamruum.

2

Vektorruumi V nullelemendist koosnev alamhulk {0} on vektorruumi

V alamruum.
3

Olgu a V. Siis hulk {x = a : R} on vektorruumi V

alamruum.
Paneme tahele, et vektorruumi V mistahes alamruum sisaldab endas
vektorruumi V nullelementi 0. Seega, vektorruumi koigi alamruumide
uhisosa ei ole t uhi. Samuti ei ole siis ka t uhi kahe, kolme, nelja jne.
alamruumi uhisosa.
Teoreem 8.2. Vektorruumi V mistahes kahe alamruumi Q
1
ja Q
2
uhisosa Q
1
Q
2
on samuti vektorruumi V alamruum.
Denitsioon 8.3. Olgu m N ja a
1
, a
2
, . . . , a
m
vektorruumi V
elemendid. Hulka
L(a
1
, a
2
, . . . , a
m
) :=
= {x =
1
a
1
+
2
a
2
+ +
m
a
m
|
1
,
2
, . . . ,
m
R}
nimetatakse lineaarkatteks moodustajatega a
1
, a
2
, . . . , a
m
.
Teoreem 8.3. Lineaarkate L(a
1
, a
2
, . . . , a
m
), kus a
1
, a
2
, . . . , a
m
V, on
vektorruumi V alamruum.
9. VEKTORS

USTEEMI LINEAARNE
S

OLTUVUS JA S

OLTUMATUS
Olgu V vektorruum ja m N.
Denitsioon 9.1. Elementide a
1
, a
2
, . . . , a
m
V komplekti
{a
1
, a
2
, . . . , a
m
}, kus on kseeritud elementide jarjekord, nimetatakse
elementide a
1
, a
2
, . . . , a
m
poolt moodustatud vektors usteemiks.
Vektors usteemi moodustamisel ei ole keelatud votta uhte ja sama
elementi mitu korda.
Denitsioon 9.2. Vorrandit kujul

1
a
1
+
2
a
2
+ +
m
a
m
= 0,
kus {a
1
, a
2
, . . . , a
m
} on ette antud vektors usteem ja
1
,
2
, . . . ,
m
R
on otsitavad, nimetatakse vektors usteemi {a
1
, a
2
, . . . , a
m
} poolt
maaratud vektorvorrandiks. Iga sellist otsitavate vaartuste komplekti

1
,
2
, . . . ,
m
, mille korral eelpooltoodud vordus paika peab,
nimetatakse selle vektorvorrandi lahendiks.
Paneme tahele, et komplekt
1
= 0,
2
= 0, . . . ,
m
= 0 on alati selle
vektorvorrandi uheks lahendiks. Seda lahendit nimetatakse
vektorvorrandi null-lahendiks.
Denitsioon 9.3. Vektors usteemi {a
1
, a
2
, . . . , a
m
} nimetame lineaarselt
soltuvaks (lineaarselt soltumatuks), kui vektorvorrandil

1
a
1
+
2
a
2
+ +
m
a
m
= 0
on rohkem kui uks lahend (ainult uks lahend).
Teoreem 9.1.

Uheelemendiline vektors usteem {a} on lineaarselt soltuv
siis ja ainult siis, kui a on nullelement, s. t. kui a = 0.
Jareldus 9.1.

Uheelemendiline vektors usteem {a} on lineaarselt
soltumatu siis ja ainult siis, kui a ei ole nullelement, s. t. kui a = 0.
Denitsioon 9.4.

Oeldakse, et vektorruumi V element a on avaldatav
vektorruumi V elementide a
1
, a
2
, . . . , a
m
kaudu, kui leiduvad sellised
reaalarvud
1
,
2
, . . . ,
m
R, et
a =
1
a
1
+
2
a
2
+ +
m
a
m
.
Teoreem 9.2. Vektors usteem {a
1
, a
2
, . . . , a
m
}, milles on vahemalt kaks
elementi (s. t. m 2), on lineaarselt soltuv siis ja ainult siis, kui selle
vektors usteemi mingi element on avaldatav selle vektors usteemi
ulejaanud elementide kaudu.
Jareldus 9.2. Vektors usteem {a
1
, a
2
, . . . , a
m
}, milles on vahemalt kaks
elementi (s. t. m 2), on lineaarselt soltumatu siis ja ainult siis, kui
sellest vektors usteemist ei saa avaldada uhtegi elementi selle
vektors usteemi ulejaanud elementide kaudu.
Olgu meil vektors usteem {a
1
, a
2
, . . . , a
m
} ja arvud k, i
1
, i
2
, . . . , i
k
N
m
selliselt, et i
1
< i
2
< < i
k
.
Denitsioon 9.5. Vektors usteemi {a
i
1
, a
i
2
, . . . , a
i
k
} nimetame
vektors usteemi {a
1
, a
2
, . . . , a
m
} alams usteemiks.
Teoreem 9.3. Vektors usteem, millel on lineaarselt soltuv alams usteem,
on lineaarselt soltuv.
Jareldus 9.3. Lineaarselt soltumatu vektors usteemi koik alams usteemid
on lineaarselt soltumatud.
Jareldus 9.4. Vektors usteem, mis sisaldab nullelementi, on lineaarselt
soltuv.
Jareldus 9.5. Lineaarselt soltumatu vektors usteem ei sisalda
nullelementi.
10. VEKTORRUUMI BAAS.
ELEMENDI KOORDINAADID.
NENDE TEISENEMISE VALEMID
Denitsioon 10.1. Vektorruumi V elementidest moodustatud
vektors usteemi
{e
1
, e
2
, . . . , e
n
}
nimetatakse vektorruumi V baasiks, kui:
1) see vektors usteem on lineaarselt soltumatu;
2) vektorruumi V iga element on avaldatav selle vektors usteemi
elementide kaudu.
Teoreem 10.1. Vektorruumi koikides baasides on sama palju elemente.
Denitsioon 10.2. Vektorruumi, millel puuduvad baasid, nimetatakse
lopmatumootmeliseks ehk lopmatudimensionaalseks vektorruumiks.
Denitsioon 10.3. Vektorruumi, millel on baas(id) olemas, nimetatakse
loplikumootmeliseks ehk loplikudimensionaalseks vektorruumiks.
Elementide arvu vektorruumi baasis nimetatakse vektorruumi mootmeks
ehk dimensiooniks.
Vektorruumi V moodet tahistatakse dimV.
Denitsioon 10.4. Vektorruumi V nimetatakse n-mootmeliseks ehk
n-dimensionaalseks, kui dimV = n.
n-mootmelist vektorruumi tahistatakse sageli ka V
n
abil.
Olgu V n-mootmeline vektorruum, x V ning olgu {e
1
, e
2
, . . . , e
n
}
vektorruumi V mingi baas. Baasi denitsiooni kohaselt leiduvad n u ud
reaalarvud x
1
, x
2
, . . . , x
n
R selliselt, et
x = x
1
e
1
+ x
2
e
2
+ + x
n
e
n
.
Denitsioon 10.5. Kordajaid x
1
, x
2
, . . . , x
n
avaldises
x = x
1
e
1
+ x
2
e
2
+ + x
n
e
n
nimetatakse elemendi x koordinaatideks baasil {e
1
, e
2
, . . . , e
n
}.
Teoreem 10.2. Elemendi koordinaadid igal baasil maaratakse uheselt.
Teoreem 10.3. Elementide liitmisel, lahutamisel ja arvuga korrutamisel
tuleb elementide koordinaadid vastavalt liita, lahutada ja sama arvuga
korrutada.
Olgu {e
1
, e
2
, . . . , e
n
} ja {e
1

, e
2

, . . . , e
n

} vektorruumi V
n
kaks baasi
ning olgu x V
n
.
Et baase selgemini eristada, nimetame esimest neist baasidest vanaks
baasiks ja teist uueks baasiks.
Olgu meil teada elemendi x avaldis uue baasi kaudu
x = x
1

e
1

+ x
2

e
2

+ + x
n

e
n

ja uue baasi elementide avaldised vana baasi kaudu

e
1

= a
11
e
1
+ a
21
e
2
+ + a
n1
e
n
e
2

= a
12
e
1
+ a
22
e
2
+ + a
n2
e
n
. . .
e
n

= a
1n
e
1
+ a
2n
e
2
+ + a
nn
e
n
.
Leiame elemendi x koordinaadid vanal baasil:
x = x
1

e
1

+ x
2

e
2

+ + x
n

e
n

=
= x
1

(a
11
e
1
+a
21
e
2
+ +a
n1
e
n
)+x
2

(a
12
e
1
+a
22
e
2
+ +a
n2
e
n
)+ +
+x
n

(a
1n
e
1
+ a
2n
e
2
+ + a
nn
e
n
) =
= [(x
1

a
11
)e
1
+ (x
1

a
21
)e
2
+ + (x
1

a
n1
)e
n
)]+
+[(x
2

a
12
)e
1
+ (x
2

a
22
)e
2
+ + (x
2

a
n2
)e
n
)] + +
+[(x
n

a
1n
)e
1
+ (x
n

a
2n
)e
2
+ + (x
n

a
nn
)e
n
)] =
= (a
11
x
1

+a
12
x
2

+ +a
1n
x
n

)e
1
+(a
21
x
1

+a
22
x
2

+ +a
2n
x
n

)e
2
+
+ + (a
n1
x
1

+ a
n2
x
2

+ + a
nn
x
n

)e
n
:= x
1
e
1
+ x
2
e
2
+ + x
n
e
n
.
Paneme tahele, et

x
1
x
2
. . .
x
n

a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
n1
a
n2
. . . a
nn

x
1

x
2

. . .
x
n

.
Tahistades
A =

a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
n1
a
n2
. . . a
nn

saame l uhema kirjapildi

x
1
x
2
. . .
x
n

= A

x
1

x
2

. . .
x
n

.
Denitsioon 10.6. Maatriksit A nimetatakse baasiteisenduse maatriksiks
uleminekul vanalt baasilt uuele baasile. Vahel nimetatakse maatriksit A
ka lihtsalt baasiteisenduse maatriksiks.
Oletame, et | A |= 0.
See tahendab, et teostades maatriksi veergudega elementaarteisendusi,
peaksime joudma maatriksini, mille mingi veerg koosneb vaid nullidest.
Siis aga peaks mingi veerg olema teiste veergude kaudu avaldatav.
Vottes veergude rolli elemendid e
1

, e
2

, . . . , e
n

saame, et mingi element

neist peaks olema teiste kaudu avaldatav, mis tahendab, et
vektors usteem {e
1

, e
2

, . . . , e
n

} peab olema lineaarselt soltuv.

Et see s usteem on aga baas, peab ta olema lineaarselt soltumatu.
Seega, peab kehtima | A | = 0.
Lause 10.1. Baasiteisenduse maatriks on regulaarne.
Me saame seosed koordinaatide vahel uuel ja vanal baasil
baasiteisenduse maatriksi abil l uhidalt kirja panna jargmiselt:

x
1
x
2
. . .
x
n

= A

x
1

x
2

. . .
x
n

x
1

x
2

. . .
x
n

= A
1

x
1
x
2
. . .
x
n

.
III LINEAARV

ORRANDIS

USTEEMID
11. LINEAARV

ORRANDIS

USTEEMI M

OISTE.
LINEAARV

ORRANDIS

USTEEMI
LAHENDAMINE GAUSSI EHK
TUNDMATUTE ELIMINEERIMISE MEETODIGA
Denitsioon 11.1. Vorrandis usteemi

a
11
x
1
+ a
12
x
2
+ . . . + a
1n
x
n
= a
1
,
a
21
x
1
+ a
22
x
2
+ . . . + a
2n
x
n
= a
2
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
i 1
x
1
+ a
i 2
x
2
+ . . . + a
in
x
n
= a
i
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
m1
x
1
+ a
m2
x
2
+ . . . + a
mn
x
n
= a
m
,
(1)
kus x
1
, x
2
, . . . , x
n
on tundmatud ehk otsitavad ning tundmatute
kordajad a
ij
, i N
m
, j N
n
ja vabaliikmed a
1
, a
2
, . . . , a
m
on ette
antud reaalarvud, nimetatakse lineaarvorrandis usteemiks.
Denitsioon 11.2. Lineaarvorrandis usteemi (1) nimetatakse
homogeenseks, kui koik vabaliikmed on vordsed nulliga, s.t.,
a
1
= a
2
= = a
m
= 0, ja mittehomogeenseks, kui vahemalt uks
vabaliige on nullist erinev.
Denitsioon 11.3. Maatrikseid
A =

a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
m1
a
m2
. . . a
mn

ja A

a
11
a
12
. . . a
1n
a
1
a
21
a
22
. . . a
2n
a
2
. . . . . . . . . . . .
a
m1
a
m2
. . . a
mn
a
m

nimetatakse vastavalt lineaarvorrandis usteemi (1) maatriksiks ja

lineaarvorrandis usteemi (1) laiendatud maatriksiks.
Vorrandis usteemi (1) saame n u ud kirja panna ka maatrikskujul:
A

x
1
x
2
. . .
x
n

a
1
a
2
. . .
a
m

Denitsioon 11.4. Fikseeritud reaalarvude komplekti

x
1
=
1
, x
2
=
2
, . . . , x
n
=
n
nimetatakse lineaarvorrandis usteemi (1)
lahendiks ehk erilahendiks, kui nende arvude asendamisel s usteemi (1)
vorranditesse tundmatute asemele saame samasused.
Denitsioon 11.5. Lineaarvorrandis usteemi (1) nimetatakse
lahenduvaks, kui tal leidub vahemalt uks lahend.
Lineaarvorrandis usteemi (1) nimetatakse vastuoluliseks ehk
vasturaakivaks, kui s usteemil (1) ei ole lahendeid.
Denitsioon 11.6. Lineaarvorrandis usteemi elementaarteisendusteks
nimetatakse:
1) tema mistahes vorrandi korrutamist nullist erineva reaalarvuga;
2) tema mingile vorrandile teise mistahes arvuga labikorrutatud vorrandi
liitmist.
Teoreem 11.1. Lineaarvorrandis usteemile elementaarteisenduste
rakendamisel saadud uuel lineaarvorrandis usteemil on tapselt samad
lahendid, mis esialgsel lineaarvorrandis usteemil.
Jareldus 11.1 Kui lineaarvorrandis usteem on vastuoluline, siis on
vastuoluline ka elementaarteisenduste abil saadud
lineaarvorrandis usteem.
Gaussi meetodi kirjeldus
1) Otsi ules mingi vorrand, milles muutuja x
1
kordaja on nullist erinev ja
vaheta see vorrand s usteemi esimeseks vorrandiks. x
1
(= x
k
1
) on n u ud
esimese rea juhtelement.
2) Teisenda vorrandites 2 kuni m muutuja x
1
kordajad nullideks, liites
neile vorranditele sobiva kordajaga esimest vorrandit.
3) Otsi ridadest 2 kuni m ules vahima indeksiga muutuja, millel mingis
vorrandis on nullist erinev kordaja. Olgu selleks x
k
2
.
4) Vahetades vorrandeid 2 kuni m, vii teiseks mingi vorrand, milles x
k
2
kordaja on nullist erinev. x
k
2
on n u ud teise rea juhtelement.
5) Teisenda vorrandites 3 kuni m muutuja x
k
2
kordajad nullideks, liites
neile vorranditele sobiva kordajaga teist vorrandit.
N u ud hakkavad korduma sammud 3)-5) vaid selle vahega, et esimesed 2
rida jaavad paigale.
6) Otsi ridadest 3 kuni m ules vahima indeksiga muutuja, millel mingis
vorrandis on nullist erinev kordaja. Olgu selleks x
k
3
.
7) Vahetades vorrandeid 3 kuni m, vii kolmandaks mingi vorrand, milles
x
k
3
kordaja on nullist erinev. x
k
3
on n u ud kolmanda rea juhtelement.
8) Teisenda vorrandites 4 kuni m muutuja x
k
3
kordajad nullideks, liites
neile vorranditele sobiva kordajaga kolmandat vorrandit.
Jne. kuni oled joudnud m-nda vorrandini voi on juhtelementideta
vorranditeks ainult sellised vorrandid, kus koigi muutujate kordajad on
nullid. Olgu selle tulemusena tekkinud j rida, milles koigis on ka
juhtelement, ulejaanud ridades on aga koigi muutujate kordajad nullid.
s) Liites sobiva kordajaga rida j ridadele 1 kuni j 1, teisenda rea j
juhtelemendi x
k
j
kohal olevad x
k
j
kordajad ridades 1 kuni j 1 nullideks.
s+1) Liites sobiva kordajaga rida (j 1) ridadele 1 kuni j 2, teisenda
rea j 1 juhtelemendi x
k
j 1
kohal olevad x
k
j 1
kordajad nullideks.
Jatkates sama moodi ridadega j 2 kuni 2, saabub olukord, kus koikide
ridade juhtelementide kohal on vastava muutuja kordajateks vaid nullid.
Sellega on too vorrandis usteemiga loppenud.

Uldlahendi leidmine
Kui mingil hetkel tekkis selline rida, kus koigi muutujate kordajad olid
nullid ning vabaliige oli nullist erinev, siis sellisel vorrandis usteemil
lahendid puuduvad.
Teistel juhtudel loeme need muutujad, mis uheski reas ei osutunud
juhtelementideks, vabadeks muutujateks ning avaldame igas reas
juhtelemendi vabade muutujate kaudu, viies vabad muutujad (koos
nende kordajatega) teisele poole vordusmarki, kus juba on vabaliige.
Vastust kirja pannes kirjutame vabade muutujate kohale x
v
= c
v
ning
teiste muutujate kohale nende muutujate avaldised vabade muutujate
kaudu. Suurused c
v
on konstandid, millede vaartusi voime reaalarvude
hulgast vabale valida. Iga komplekt vabade muutujate vaartusi annab
meile mingi konkreetse erilahendi.
12. LINEAARV

ORRANDIS

USTEEMI

ULDLAHEND ERILAHENDI JA
FUNDAMENTAALS

USTEEMI KAUDU
Olgu meil lahenduv lineaarvorrandis usteem

a
11
x
1
+ a
12
x
2
+ . . . + a
1n
x
n
= a
1
,
a
21
x
1
+ a
22
x
2
+ . . . + a
2n
x
n
= a
2
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
i 1
x
1
+ a
i 2
x
2
+ . . . + a
in
x
n
= a
i
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
m1
x
1
+ a
m2
x
2
+ . . . + a
mn
x
n
= a
m
.
(1)
Moodustame vorrandis usteemi tundmatute abil tundmatute komplekti
x = (x
1
, x
2
, . . . , x
n
),
mida voime vaadelda vektorruumi R
n
(voi Mat(1, n)) muutuva
elemendina.
Selle s usteemi iga lahendit
x
1
=
1
, x
2
=
2
, . . . , x
n
=
n
voime tolgendada vektorruumi R
n
(voi Mat(1, n)) elemendina
= (
1
,
2
, . . . ,
n
),
mida nimetame edaspidi lahendikomplektiks.
Denitsioon 12.1. Homogeenset lineaarvorrandis usteemi

a
11
x
1
+ a
12
x
2
+ . . . + a
1n
x
n
= 0,
a
21
x
1
+ a
22
x
2
+ . . . + a
2n
x
n
= 0,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
i 1
x
1
+ a
i 2
x
2
+ . . . + a
in
x
n
= 0,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
m1
x
1
+ a
m2
x
2
+ . . . + a
mn
x
n
= 0,
(2)
nimetame vorrandis usteemi (1) taandatud lineaarvorrandis usteemiks.
Tahistame s usteemi (1) koigi lahendikomplektide hulka L abil ja
s usteemi (1) taandatud lineaarvorrandis usteemi (2) koigi
lahendikomplektide hulka L
h
abil.
Teoreem 12.1. Homogeense lineaarvorrandis usteemi koigi
lahendikomplektide hulk L
h
on vektorruumi R
n
(voi Mat(1, n))
alamruum.
Paneme tahele, et dim L
h
n, sest L
h
on R
n
(voi Mat(1, n)) alamruum.
Osutub, et dim L
h
on vordne vabade tundmatute arvuga s usteemi
uldlahendis.
Olgu meil tegemist homogeense lineaarvorrandis usteemiga, mille
uldlahend leituna Gaussi meetodiga on

x
1
= d
1,s+1
x
s+1
+ d
1,s+2
x
s+2
+ . . . + d
1n
x
n
,
x
2
= d
2,s+1
x
s+1
+ d
2,s+2
x
s+2
+ . . . + d
2n
x
n
,
x
3
= d
3,s+1
x
s+1
+ d
3,s+2
x
s+2
+ . . . + d
3n
x
n
,
x
s
= d
s,s+1
x
s+1
+ d
s,s+2
x
s+2
+ . . . + d
sn
x
n
.
(3)
Anname vabadele tundmatutele x
s+1
, x
s+2
, . . . , x
n
n u ud (n s)
komplekti vaartusi
x
s+1
= c
i ,s+1
, x
s+2
= c
i ,s+2
, . . . , x
n
= c
in
, i N
ns
Vaartuste iga komplekti korral saame valemi (3) abil leida tundmatute
x
1
, x
2
, . . . , x
s
vaartused. Tahistame neid jargmiselt
x
1
= c
i 1
, x
2
= c
i 2
, . . . , x
s
= c
is
, i N
ns
.
Selle protseduuri tulemusena saame (n s) lahendikomplekti
c
i
= (c
i 1
, c
i 2
, . . . , c
is
, c
i ,s+1
, c
i ,s+2
, . . . , c
in
), i N
ns
.
Osutub, et vektors usteem {c
1
, c
2
, . . . , c
ns
} on lahendikomplektide
alamruumi baasiks parajasti siis, kui vabadele tundmatutele antud
vaartuste komplektidest moodustatud (n s)-jarku determinant on
nullist erinev, s.o.,

c
1,s+1
c
1,s+2
. . . c
1n
c
2,s+1
c
2,s+2
. . . c
2n
. . . . . . . . . . . .
c
i ,s+1
c
i ,s+2
. . . c
in
. . . . . . . . . . . .
c
ns,s+1
c
ns,s+2
. . . c
ns,n

= 0.
Denitsioon 12.2. Homogeense lineaarvorrandis usteemi (2)
lahendiruumi baasi {c
1
, c
2
, . . . , c
ns
} nimetatakse tema
fundamentaals usteemiks.
Denitsioon 12.3. Valemeid
x = t
1
c
1
+ t
2
c
2
+ . . . + t
ns
c
ns
, t
1
, t
2
, . . . , t
ns
R
ja

x
1
= t
1
c
11
+ t
2
c
21
+ . . . + t
ns
c
ns,1
,
x
2
= t
1
c
12
+ t
2
c
22
+ . . . + t
ns
c
ns,2
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
x
i
= t
1
c
1i
+ t
2
c
2i
+ . . . + t
ns
c
ns,i
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
x
n
= t
1
c
1n
+ t
2
c
2n
+ . . . + t
ns
c
ns,n
,
t
1
, t
2
, . . . , t
ns
R.
nimetatakse vastavalt homogeense lineaarvorrandis usteemi uldlahendiks
fundamentaals usteemi kaudu vektorkujul ja homogeense lineaarvorrandi-
s usteemi uldlahendiks fundamentaals usteemi kaudu komponentkujul.
Vaatleme taas lahenduvat lineaarvorrandis usteemi (1). Olgu
= (
1
,
2
, . . . ,
n
)
selle s usteemi lahendikomplekt, s.t., komplekt
x
1
=
1
, x
2
=
2
, . . . , x
n
=
n
on s usteemi (1) erilahend.
Teoreem 12.2. Olgu mittehomogeense lineaarvorrandis usteemi (1)
kseeritud lahendikomplekt. Siis iga element y = + x, kus x on
taandatud lineaarvorrandis usteemi (2) mingi lahendikomplekt, on
mittehomogeense lineaarvorrandis usteemi (1) lahendikomplekt.
Vastupidi.
Olgu mittehomogeense lineaarvorrandis usteemi (1) kseeritud
lahendikomplekt. Siis mittehomogeense lineaarvorrandis usteemi (1) iga
lahendikomplekt y on avaldatatav kujul y = + x, kus x on taandatud
lineaarvorrandis usteemi (2) mingi lahendikomplekt.
13. CRAMERI PEAJUHT
Denitsioon 13.1.

Oeldakse, et meil on tegemist Crameri peajuhuga, kui
lineaarvorrandis usteemis on tundmatuid ja vorrandeid sama palju ning
s usteemi maatriks on regulaarne.
Crameri peajuhuga on seega tegemist, kui lineaarvorrandis usteem on
kujul _

_
a
11
x
1
+ a
12
x
2
+ . . . + a
1n
x
n
= a
1
,
a
21
x
1
+ a
22
x
2
+ . . . + a
2n
x
n
= a
2
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
i 1
x
1
+ a
i 2
x
2
+ . . . + a
in
x
n
= a
i
,
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
n1
x
1
+ a
n2
x
2
+ . . . + a
nn
x
n
= a
n
,
(1)
ja tema maatriks
A =
_
_
_
_
a
11
a
12
. . . a
1n
a
21
a
22
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . .
a
n1
a
n2
. . . a
nn
_
_
_
_
on regulaarne, s.t., |A| = 0.
Olgu meil jargnevas tegemist Crameri peajuhuga.
Moodustame tundmatute ja vabaliikmete uheveerulised maatriksid:
X =

x
1
x
2
. . .
x
n

ja A =

a
1
a
2
. . .
a
n

Viimaste abil saame lineaarvorrandis usteemi (1) kirja panna

maatrikskujul:
AX = A.
Et A on regulaarne, siis leidub A
1
.
N u ud aga
X = EX = (A
1
A)X = A
1
(AX) = A
1
A.
Seega,
X = A
1
A.
Tahistame D := |A| ning
D
i
:=

a
11
. . . a
1,i 1
a
1
a
1,i +1
. . . a
1n
a
21
. . . a
2,i 1
a
2
a
2,i +1
. . . a
2n
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
a
n1
. . . a
n,i 1
a
n
a
1,i +1
. . . a
nn

, i N
n
.
Viimases valemis on determinandi arvutamisel i -s veerg maatriksis A
asendatud vabaliikmete veeruga.
Eelpooltoodud tahistusi kasutades saame lineaarvorrandis usteemi
lahendamiseks n.n. Crameri valemid
x
i
=
D
i
D
i N
n
.
Crameri peajuhu tingimusi rahuldava lineaarvorrandis usteemi
lahendamist Crameri valemite abil nimetatakse ka Crameri reegli
kasutamiseks.
IV VEKTORALGEBRA
14. SUUNATUD L

OIKUDE VEKTORRUUM
Jargnevas vaatleme vektorruumi, millest kasvas valja vektorruumide
teooria.
Olgu meil vaatluse all punkt, sirge, tasand ja ruum keskkoolist teada
ettekujutuses.
Kaesolevas kursuses tahistame punkte suurte tahtedega: kseeritud
punkte tahtedega tahestiku algusest A, B, C, . . . ning tundmatuid voi
suvalisi punkte tahtedega tahestiku lopust X, Y, Z, . . . .
Sirget, tasandit ja ruumi tahistame vastavalt s umbolitega E
1
, E
2
ja E
3
.
Kui tulemuses voi toestustes ei ole meie jaoks vahet, kas kasutame
ruumi, tasandit voi sirget, siis kasutame tahist E markimaks, et vastav
tulemus kehtib nii sirge, tasandi kui ruumi jaoks.
Olgu meil kaks punkti X, Y E.
Nende punktide poolt maaratud loiku on voimalik tahistada kahel
erineval moel: XY voi YX.
Seda t u upi tahistuses esimesel kohal olevat tahte loeme edaspidi loigu
alguspunktiks ja teisel kohal olevat tahte loigu lopp-punktiks.
Fikseerides loigu alguspunkti, kseerime ka loigu suuna.
Denitsioon 14.1. Loiku, millel on kseeritud alguspunkt, s.o. suund,
nimetatakse suunatud loiguks ehk seotud vektoriks. Seotud vektorit
alguspunktiga X ja lopp-punktiga Y tahistame edaspidi XY abil. Koigi
seotud vektorite hulka tahistame E abil.
Mainime, et me lubame ka juhtumit, kus loigu algus- ja lopp-punkt
langevad kokku. Sellist loiku nimetatakse kidunud loiguks (naiteks XX).
Kidunud loigu korral ei ole loigu suund uheselt maaratud.
Denitsioon 14.2. Seotud vektorit, mille algus- ja lopp-punkt langevad
kokku, nimetatakse seotud nullvektoriks.
Denitsioon 14.3. Seotud vektori XY pikkuseks, tahis |XY|, nimetame
teda maarava loigu XY pikkust, s.t. |XY| := |XY|.
Denitsioonist naeme, et uhegi seotud vektori pikkus ei saa olla
negatiivne. Pikkusega null on ainult seotud nullvektorid ja ainult need.
Koigi seotud mittenullvektorite pikkus on positiivne ja seejuures ainult
nendel.
Paneme tahele, et iga kahe punkti X ja Y abil saab moodustada kaks
seotud vektorit: XY ja YX.
Denitsioon 14.4. Seotud vektorit YX nimetame seotud vektori XY
vastandvektoriks. Seotud vektori XY vastandvektorit tahistame XY
abil, s.t.
XY := YX.
Paneme tahele, et kehtivad jargmised seosed:
(XY) = XY
XX = XX
| XY| = |XY|
Denitsioon 14.5. Seotud vektorit AB nimetame kollineaarseks seotud
vektoriga CD, kui loik AB on paralleelne loiguga CD.

Oeldut tahistame
AB CD abil.
Denitsiooni kohaselt on seotud nullvektor kollineaarne mistahes seotud
vektoriga. Seetottu on motet vektorite kollineaarsust edaspidi uurida
vaid seotud nullvektoritest erinevate seotud vektorite hulgal E
0
.
Hulgal E
0
on jargmised omadused:
1

Reeksiivsus: iga seotud vektor on kollineaarne iseendaga, s.t.

AB E
0
= AB AB.
2

Transitiivsus: kui seotud vektor on kollineaarne teise seotud vektoriga

ja teine omakorda kolmanda seotud vektoriga, siis esimene seotud
vektor on kollineaarne kolmandaga, s.t.
AB CD, CD EF, AB, CD, EF E
0
= AB EF.
3

S ummeetria: kui uks seotud vektor on kollineaarne teise seotud

vektoriga, siis teine seotud vektor on kollineaarne esimesega, s.t.
AB CD, AB, CD E
0
= CD AB.
Juhul, kui seotud vektor AB ei ole kollineaarne seotud vektoriga CD,
kirjutame AB CD. Kollineaarsuse s ummeetria omaduse tottu
AB CD CD AB.
Denitsioon 14.6. Seotud vektorit AB nimetame samasuunaliseks
(vastassuunaliseks) seotud vektoriga CD, kui esiteks AB CD ja teiseks
AB ja CD suunad on uhesugused (suunad on vastupidised).

Oeldut
tahistame AB CD (AB CD) abil.
Denitsioon 14.7. Seotud vektorit AB nimetame ekvivalentseks seotud
vektoriga CD ja tahistame AB CD abil, kui
|AB| = |CD|, AB CD.
Seotud vektorite ekvivalentsuse denitsiooni pohjal kehtivad hulgal E
0
jargmised omadused:
1

Reeksiivsus: iga seotud vektor on ekvivalentne iseendaga, s.t.

AB E
0
=AB AB.
2

Transitiivsus: kui seotud vektor on ekvivalentne teise seotud

vektoriga ja teine omakorda kolmanda seotud vektoriga, siis esimene
seotud vektor on ekvivalentne kolmandaga, s.t.
AB CD, CD EF, AB, CD, EF E
0
=AB EF.
3

S ummeetria: kui uks seotud vektor on ekvivalentne teise seotud

vektoriga, siis teine seotud vektor on ekvivalentne esimesega, s.t.
AB CD, AB, CD E
0
=CD AB.
Denitsioon 14.8. Seotud vektoriga AB E
0
ekvivalentsete seotud
vektorite hulka {XY : XY AB} nimetame ekvivalentsiklassiks
moodustajaga AB. Ekvivalentsiklassi moodustajaga AB tahistame

AB
abil. Seega

AB := {XY : XY AB}.
Ekvivalentsuse reeksiivsuse pohjal AB

AB, mistottu

AB = .
Samuti saab naidata, et

CD =

AB, CD

AB
ja et
CD

AB =

AB

CD = .
Seega, t ukeldavad ekvivalentsiklassid seotud vektorite alamhulga E
0
omavahel loikumatute ekvivalentsiklasside uhendiks.
Loeme k oik seotud nullvektorid omavahel ekvivalentseteks ning
tahistame nullvektorite ekvivalentsiklassi

0 := {XX|X E}.
Sel moel oleme terve hulga E t ukeldanud ekvivalentsiklasside
loikumatuks uhendiks, mida hakkame tahistama E (kui on vaja
tapsemalt, siis E
i
, i N
3
) abil.
Denitsioon 14.9. Hulga E elemente, tapsemalt hulga E
ekvivalentsiklasse, nimetame edaspidi vabavektoriteks ehk l uhidalt
vektoriteks.
NB! Mitte segi ajada algebraliste vektoritega!
Vektorit

0 nimetame null-vektoriks. Vektoreid tahistame noolega
varustatud vaikeste ladina tahtede abil: a,

b, . . . , x, y, z.
Denitsioon 14.10. Vektori x pikkuseks, tahistame |x| abil, nimetatakse
(suvalise) seotud vektori AB x pikkust, s.t.
|x| := |AB|.
Paneme tahele, et mistahes vektori x E korral, lahtudes mingist
punktist A E, leidub selline punkt B E, et

AB = x. Seega, alati
tekib ka seotud vektor AB x.
Denitsioon 14.11. Olgu AB x, A

y. Vektorit x nimetame
1) kollineaarseks, 2) samasuunaliseks, 3) vastassuunaliseks vektoriga y,
kui vastavalt
1) AB A

, 2) AB A

, 3) AB A

ning tahistame
1) x y, 2) x y, 3) x y.
Denitsioon 14.12. Vektorite x ja y summaks nimetatakse vektorit
z E, mis saadakse jargmisel teel:
1) valime mingi punkti A E ning leiame sellise punkti B E, et
AB x;
2) leiame sellise punkti C E, et BC y;
3) x +y = z :=

AC.

1
Q
Q
Q
Q
Qs
x
y

B
Q
Q
Q
Q
Qs

C
P
P
P
P
P
P
Pq
Toodud eeskirja vektorite liitmiseks nimetatakse ka vektorite liitmiseks
kolmnurga reegli abil.
Denitsioon 14.13. Reaalarvu ja vektori x korrutiseks x nimetatakse
vektorit, mis maaratakse tingimustega
1

|x| = |||x|,
2

(x) x, kui > 0, (x) x, kui < 0.

Lause 14.1. Kehtivad jargmised valemid
0x =

0,

0 =

0, (1)x = x.
Teoreem 14.1. Vektorite hulk E on denitsioonides 14.12 ja 14.13 antud
tehete suhtes vektorruum ( ule R).
15. PROJEKTSIOONIVEKTOR.
PROJEKTSIOON. OMADUSED
Olgu tasandil E
2
(voi ruumis E
3
) kseeritud mingi sirge s.
s
Fikseerime sirge l (tasandi ), mis loikab sirget s tapselt uhes punktis.

l
Mistahes punkti X E
2
(X E
3
) korral votame punkti X labiva sirge
l
X
(tasandi
X
), mis on paralleelne sirgega l (tasandiga ), s.o.
X l
X
, l
X
l ; (X
X
,
X
).

l
X
Tahistame tekkinud loikepunkti s l
X
(s
X
) s umboliga X

Denitsioon 15.1. Punkti X

nimetame punkti X projektsiooniks sirgel s

paralleelselt sirgega l (tasandiga ).
Olgu a E
2
(a E
3
) nullvektorist erinev vektor. Fikseerime vabalt
mingi punkti A E
2
(A E
3
). Siis leidub punkt B E
2
(B E
3
)
selliselt, et

AB =a. Loik AB maarab uheselt sirge s, millele AB kuulub.
-
a
.
A
.
B
-
a
s
Olgu sirge l (tasand ) selline, et ta loikab sirget s tapselt uhes punktis.
Olgu x mingi vektor ning X E
2
(X E
3
). Siis leidub Y E
2
(Y E
3
) selliselt, et

XY = x. Leiame punktide X ja Y projektsioonid
sirgel s.

)
x
.
.

)
X
Y

Denitsioon 15.2. Vektorit

nimetame vektori x projektsiooni-

vektoriks vektori a sihile paralleelselt sirgega l (tasandiga ).
Projektsioonivektorit

tahistame Pr
a
x ( l ) (Pr
a
x( )).
Kui tekstist on selge paralleelselt millise sirgega (tasandiga)
projektsioonivektor leitakse, siis kasutame l uhemat tahist Pr
a
x (Pr
a
x).
Vastavalt projektsioonivektori denitsioonile,
Pr
a

0 =

0.
Omadus 15.1. Vektorite summa projektsioonivektor on vordne nende
vektorite projektsioonivektorite summaga, s.o.
Pr
a
(x +y) = Pr
a
x + Pr
a
y.
Omadus 15.2. Mistahes reaalarvu R ja mistahes vektori x korral
Pr
a
(x) = Pr
a
x.
Jareldus 15.1. Iga m N korral kehtib valem
Pr
a
(x
1
+x
2
+ . . . +x
m
) = Pr
a
x
1
+ Pr
a
x
2
+ . . . + Pr
a
x
m
.
Jareldus 15.2. Iga m N korral kehtib valem
Pr
a
(
1
x
1
+
2
x
2
+ . . . +
m
x
m
) =
1
Pr
a
x
1
+
2
Pr
a
x
2
+ . . . +
m
Pr
a
x
m
.
Denitsioon 15.3. Projektsioonivektorit Pr
a
x nimetame
ristprojektsioonivektoriks, kui sirge l (tasand ) on risti sirgega s.
Denitsioon 15.4. Vektori x projektsiooniks vektori a =

0 sihile
nimetame reaalarvu, mida tahistame pr
a
x abil ja anname valemiga
pr
a
x :=

|Pr
a
x|, kui Pr
a
x a;
|Pr
a
x|, kui Pr
a
x a.
Olgu a =

0. Moodustame uue vektori

a

:=
1
|a|
a.
Leiame vektori

a

pikkuse:
|

a

| =

1
|a|
a

1
|a|

|a| =
1
|a|
|a| = 1.
Denitsioon 15.5. Vektorit pikkusega uks nimetame uhikvektoriks.
Kasutades uhikvektorit, saame tuletada abivalemi projektsioonivektori ja
projektsiooni vahelise seose kirjapanekuks:
Pr
a
x = (pr
a
x)

a

.
Omadus 15.3. Vektorite summa projektsioon on vordne nende vektorite
projektsioonide summaga, s.t.
pr
a
(x +y) = pr
a
x + pr
a
y.
Omadus 15.4. Mistahes reaalarvu R ja mistahes vektori x korral
pr
a
(x) = pr
a
x.
Denitsioon 15.6. Projektsiooni pr
a
x nimetame ristprojektsiooniks, kui
sirge l (tasand ) on risti sirgega s.
Olgu meil tasandil E
2
(ruumis E
3
) nullvektoritest erinevad vektorid x, y
ning punkt A. Siis leiduvad punktid B, C E
2
(B, C E
3
) selliselt, et

AB = x ja

AC = y.
Denitsioon 15.7. Vektorite x =

0 ja y =

0 vaheliseks nurgaks nime-
tame nurka (loigust [0, ]), mis tekib loigu AB pooramisel umber punkti
A l uhemat teed pidi loigule AC. Tahistame seda nurka (x, y) abil.
Denitsioon 15.8. Kui vektoritest x ja y vahemalt uks on nullvektor, siis
nurgaks (x, y) loeme ukskoik millist reaalarvu loigust [0, ].
Denitsioon 15.9. Me utleme, et vektor x on risti vektoriga y, kui
(x, y) =

2
. Seda asjaolu tahistame x y abil.
Ristprojektsiooni korral kehtib valem
pr
a
x = |x| cos (x, a).
16. BAAS. REEPER. PUNKTI KOORDINAADID.
NENDE TEISENEMISE VALEMID
Jargnevas vaatleme vektoreid vektorruumides E
1
, E
2
ja E
3
.
Teoreem 16.1.

Uhevektoriline vektors usteem {a} on lineaarselt soltuv
siis ja ainult siis, kui vektor a on nullvektor, s.t. a =

0.
Jareldus 16.1.

Uhevektoriline vektors usteem {a} on lineaarselt
soltumatu siis ja ainult siis, kui vektor a ei ole nullvektor, s.t. a =

0.
Teoreem 16.2. Kahevektoriline vektors usteem {

a
1
,

a
2
} on lineaarselt
soltuv siis ja ainult siis, kui vektor

a
1
on kollineaarne vektoriga

a
2
.
Jareldus 16.2. Vektors usteem {

a
1
,

a
2
} on lineaarselt soltumatu siis ja
ainult siis, kui vektor

a
1
ei ole kollineaarne vektoriga

a
2
.
Denitsioon 16.1. Vektors usteemi {

a
1
,

a
2
,

a
3
} nimetatakse
komplanaarseks, kui neid vektoreid maaravad loigud on paralleelsed
mingi tasandiga.
Teoreem 16.3. Kolmevektoriline vektors usteem {

a
1
,

a
2
,

a
3
} on
lineaarselt soltuv siis ja ainult siis, kui see vektors usteem on
komplanaarne.
Jareldus 16.3. Kolmevektoriline vektors usteem {

a
1
,

a
2
,

a
3
} on
lineaarselt soltumatu siis ja ainult siis, kui ta ei ole komplanaarne.
Teoreem 16.4. Vektorruumide E
1
, E
2
ja E
3
baasideks on vastavalt
mistahes vektors usteem {

e
1
}, mille vektor

e
1
ei ole nullvektor, mistahes
kahest mittekollineaarsest vektorist koosnev vektors ustem {

e
1
,

e
2
} ja
mistahes kolmest mittekomplanaarsest vektorist koosnev vektors usteem
{

e
1
,

e
2
,

e
3
}.
Denitsioon 16.2. Hulki {O;

e
1
}, {O;

e
1
,

e
2
} ja {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
}
nimetatakse vastavalt sirge E
1
, tasandi E
2
ja ruumi E
3
reeperiks ehk
koordinaats usteemiks, kui {

e
1
}, {

e
1
,

e
2
} ja {

e
1
,

e
2
,

e
3
} on vastavalt
vektorruumide E
1
, E
2
ja E
3
baasid. Punkti O E
i
nimetatakse reeperi
ehk koordinaats usteemi alguspunktiks.
Denitsioon 16.3. Baasi nimetame ristbaasiks, kui temasse kuuluvad
vektorid on paarikaupa risti ja pikkusega 1.
Denitsioon 16.4. Reeperit nimetame ristreeperiks, kui temasse kuuluv
baas on ristbaas.
Olgu {

e
1
,

e
2
} vektorruumi E
2
baas. Rakendame need vektorid mingist
punktist K E
2
. Siis leiduvad sobivad punktid A
1
, A
2
E
2
, et

KA
1
=

e
1
,

KA
2
=

e
2
.
Denitsioon 16.5. Vektorruumi E
2
baasi {

e
1
,

e
2
} nimetame parema kae
(vasaku kae) baasiks kui seotud vektori KA
1
poore l uhemat teed pidi
umber punkti K seotud vektorini KA
2
toimub kellaosuti liikumise
suunale vastupidises suunas (kellaosuti liikumise suunas).
Denitsioon 16.6. Vektorruumi E
2
reeperit {O;

e
1
,

e
2
} nimetame
parema kae (vasaku kae) reeperiks, kui temasse kuuluv baas {

e
1
,

e
2
} on
parema kae (vasaku kae) baas.
Olgu n u ud {

e
1
,

e
2
,

e
3
} vektorruumi E
3
baas. Rakendame need vektorid
mingist punktist K E
3
. Siis leiduvad punktid A
1
, A
2
, A
3
E
3
, et

KA
1
=

e
1
,

KA
2
=

e
2
,

KA
3
=

e
3
.
Denitsioon 16.7. Vektorruumi E
3
baasi {

e
1
,

e
2
,

e
3
} nimetatakse
parema kae (vasaku kae) baasiks, kui seotud vektori KA
1
poore l uhemat
teed pidi seotud vektorini KA
2
jalgituna seotud vektori KA
3
lopp-punktist A
3
toimub kellaosuti liikumise suunale vastupidises suunas
(kellaosuti liikumise suunas).
Denitsioon 16.8. Ruumi reeperit {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} nimetame parema kae
(vasaku kae) reeperiks, kui temasse kuuluv baas {

e
1
,

e
2
,

e
3
} on parema
kae (vasaku kae) baas.
Denitsioon 16.9. Mistahes punkti X E kohavektoriks ruumi E
reeperi suhtes nimetatakse vektorit

OX E, kus O on ruumi E reeperi
alguspunkt.
Denitsioon 16.10. Punkti X E koordinaatideks valitud reeperi suhtes
nimetatakse tema kohavektori

OX koordinaate reeperisse kuuluva baasi
suhtes.
Denitsioon 16.11. Vektori koordinaate ristbaasi suhtes nimetatakse
vektori ristkoordinaatideks.
Denitsioon 16.12. Punkti koordinaate ristreeperi suhtes nimetatakse
punkti ristkoordinaatideks.
Denitsioon 16.13. Vektori koordinaate parema kae (vasaku kae) baasi
suhtes nimetatakse vektori parema kae (vasaku kae) koordinaatideks.
Denitsioon 16.14. Punkti koordinaate parema kae (vasaku kae) reeperi
suhtes nimetatakse punkti parema kae (vasaku kae) koordinaatideks.
Jargnevas uurime, kuidas muutuvad punkti X E
3
koordinaadid
uleminekul uhelt reeperilt teisele:
{O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} {O

e
1

e
2

e
3

}.
Avaldame punkti X kohavektorid reeperitesse kuuluvate baaside kaudu:

OX = x
1

e
1
+ x
2

e
2
+ x
3

e
3

X = x

e
1

+ x

e
2

+ x

e
3

.
L uhidalt: X(x
1
, x
2
, x
3
) ja X(x

1
, x

2
, x

3
).
Olgu

OO

= c
1
e
1
+ c
2
e
2
+ c
3
e
3
ning

e
1

= a
11
e
1
+ a
21
e
2
+ a
31
e
3
,

e
2

= a
12
e
1
+ a
22
e
2
+ a
32
e
3
,

e
3

= a
13
e
1
+ a
23
e
2
+ a
33
e
3
.
Lahtudes seosest

OX =

OO

X, saame:
x
1
= a
11
x

1
+ a
12
x

2
+ a
13
x

3
+ c
1
,
x
2
= a
21
x

1
+ a
22
x

2
+ a
23
x

3
+ c
2
,
x
3
= a
31
x

1
+ a
32
x

2
+ a
33
x

3
+ c
3
.
Erijuhul {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} {O

e
1

e
2

e
3

}, O

= O, saame
x
1
= a
11
x

1
+ a
12
x

2
+ a
13
x

3
,
x
2
= a
21
x

1
+ a
22
x

2
+ a
23
x

3
,
x
3
= a
31
x

1
+ a
32
x

2
+ a
33
x

3
.
Roopl ukke ehk paralleell ukke
{O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} {O

e
1

e
2

e
3

},

e
1

=

e
1
,

e
2

=

e
2
,

e
3

=

e
3
korral aga
x
1
= x

1
+ c
1
, x
2
= x

2
+ c
2
, x
3
= x

3
+ c
3
.
17. SKALAARKORRUTAMINE
Denitsioon 17.1. Vektorite x, y E skalaarkorrutiseks x, y
nimetatakse reaalarvu
x, y := |x||y| cos (x, y).
Omadus 17.1. Kui skalaarkorrutises uks vektoritest on nullvektor, siis
skalaarkorrutis on vordne nulliga, s.t.

0, y = 0, x,

0 = 0.
Omadus 17.2. Skalaarkorrutamine on kommutatiivne, s.t.
x, y = y, x.
Omadus 17.3. Skalaarkorrutamine ja ristprojektsioon on seotud
jargmiselt:
x, y = |x| pr
x
y, x =

0
ja
x, y = |y| pr
y
x, y =

0.
Omadus 17.4. Iga x
1
, x
2
, y E korral kehtib
x
1
+x
2
, y = x
1
, y + x
2
, y.
Jareldus 17.1. Iga x, y
1
, y
2
E korral kehtib
x, y
1
+y
2
= x, y
1
+ x, y
2
.
Omadus 17.5. Iga x, y E ja iga R korral kehtib
x, y = x, y.
Jareldus 17.2. Iga x, y E ja iga R korral kehtib
x, y = x, y.
Omadus 17.6. Vektor x on risti vektoriga y siis ja ainult siis, kui nende
vektorite skalaarkorrutis on null, s.t.
x y x, y = 0.
Omadus 17.7. Iga vektori x E pikkus avaldub valemiga
|x| =

x, x.
E
1
E
2
E
3
ristbaas {

e
1
} {

e
1
,

e
2
} {

e
1
,

e
2
,

e
3
}
x koordinaadid (x
1
) (x
1
, x
2
) (x
1
, x
2
, x
3
)
y koordinaadid (y
1
) (y
1
, y
2
) (y
1
, y
2
, y
3
)
x, y x
1
y
1
x
1
y
1
+ x
2
y
2
x
1
y
1
+ x
2
y
2
+ x
3
y
3
|x| |x
1
|

x
1
2
+ x
2
2

x
1
2
+ x
2
2
+ x
3
2
pr
x
y
x
1
y
1
|x
1
|
x
1
y
1
+ x
2
y
2

x
1
2
+ x
2
2
x
1
y
1
+ x
2
y
2
+ x
3
y
3

x
1
2
+ x
2
2
+ x
3
2
Lopetuseks veel moned valemid vektorite ristseisu kindlaks tegemiseks
ristreeperis.
Ruumis E
3
saame
x y x
1
y
1
+ x
2
y
2
+ x
3
y
3
= 0
ning ruumis E
2
saame
x y x
1
y
1
+ x
2
y
2
= 0.
18. VEKTORKORRUTAMINE
Vektorkorrutamist saame deneerida vaid ruumis E
3
.
Olgu {

a
1
,

a
2
,

a
3
} mittekomplanaarne vektors usteem ning A E
3
mingi
punkt. Siis leiduvad sellised punktid A
1
, A
2
, A
3
E
3
, et

AA
1
=

a
1
,

AA
2
=

a
2
,

AA
3
=

a
3
.
Denitsioon 18.1. Mittekomplanaarset kolmevektorilist vektors usteemi
{

a
1
,

a
2
,

a
3
} nimetame parema (vasaku) kae kolmikuks, kui vaadelduna
punktist A
3
toimub seotud vektori AA
1
poore seotud vektorini AA
2
l uhemat teed pidi kellaosuti liikumise suunale vastupidises suunas
(kellaosuti liikumise suunas).
Denitsioon 18.2. Vektorite x, y E
3
vektorkorrutiseks, mida tahistame
x y abil, nimetatakse vektorit, mis maaratakse kolme tingimusega:
1) x y x, x y y;
2) vektors usteem {x, y, x y} on parema kae kolmik;
3) |x y| = |x||y| sin (x, y).
Omadus 18.1. Vektors usteem {x, y} on lineaarselt soltuv siis ja ainult
siis, kui vektorkorrutis x y on vordne nullvektoriga.
Jareldus 18.1. Vektors usteem {x, y} on lineaarselt soltumatu siis ja
ainult siis, kui x y =

0.
Lahtudes lineaarselt soltumatust vektors usteemist {x, y} ning punktist
A E
3
, leiame sellised punktid X, Y E
3
, et

AX = x,

AY = y.
Konstrueerime n u ud roopk uliku, mille servadeks on loigud AX ja AY.
Denitsioon 18.3. Eelpool konstrueeritud roopk ulikut nimetame
vektoritele x ja y ehitatud roopk ulikuks (punktis A).
Margime, et sellise roopk uliku saame konstrueerida lahtudes ruumi E
3
mistahes punktist.
Omadus 18.2. Olgu vektors usteem {x, y} lineaarselt soltumatu.
Vektoritele x ja y ehitatud roopk uliku pindala S
rk
(x, y) on vordne
servavektorite vektorkorrutise pikkusega, s.t.
S
rk
(x, y) = |x y|.
Omadus 18.3. Vektorkorrutamine on kalds ummeetriline, s.t.
x y = (y x).
Omadus 18.4. Mistahes reaalarvu R ja mistahes vektorite x, y E
3
korral kehtib
(x) y = (x y).
Jareldus 18.2. Mistahes reaalarvu R ja mistahes vektorite x, y E
3
korral kehtib valem
x (y) = (x y).
Konstruktsioon vektorkorrutise maaramiseks:
Olgu meil punkt A E
3
, mittekollineaarsed vektorid x, y E
3
ning olgu
|y| = 1.
1

Leiame sellise punkti Y E

3
, et

AY = y.
2

Maarame sellise sirge l , et AY l . (Et y =

0, siis on sirge l uheselt
maaratud.)
3

Joonistame tasandi , mis labib punkti A ning on risti sirgega l . (Ka

selline tasand on uheselt maaratud. Selles veendume hiljem osas 21.
Tasandi v orrandid.)
4

Leiame sellise punkti X E

3
, et

AX = x.
5

Leiame vektori

AX projektsiooni tasandile paralleelselt sirgega l .
Olgu selleks

AX

.
6

Poorame seotud vektorit AX

tasandil umber punkti A nurga 90

vorra kellaosuti liikumise suunas. Tekkigu selle tulemusena vektor AX

.
Vektorkorrutis x y on vordne tekkinud vektoriga

AX

.
Omadus 18.5. Mistahes kolme vektori

x
1
,

x
2
, y E
3
korral kehtib valem
(

x
1
+

x
2
) y =

x
1
y +

x
2
y.
Jareldus 18.3. Mistahes kolme vektori x,

y
1
,

y
2
E
3
korral kehtib valem
x (

y
1
+

y
2
) = x

y
1
+x

y
2
.
Jareldus 18.4. Iga n N ja mistahes vektorite

x
1
,

x
2
, . . . ,

x
n
, y E
3
korral kehtivad valemid
(

x
1
+

x
2
+ . . . +

x
n
) y =

x
1
y +

x
2
y + . . . +

x
n
y
ja
y (

x
1
+

x
2
+ . . . +

x
n
) = y

x
1
+y

x
2
+ . . . +y

x
n
.
Olgu {

e
1
,

e
2
,

e
3
} ruumi E
3
parema kae ristbaas ning olgu meil antud
vektorid
x = x
1

e
1
+ x
2

e
2
+ x
3

e
3
, y = y
1

e
1
+ y
2

e
2
+ y
3

e
3
ehk samavaarselt
x = (x
1
, x
2
, x
3
), y = (y
1
, y
2
, y
3
).
Siis vektorkorrutis
x y = (x
2
y
3
x
3
y
2
)

e
1
+ (x
3
y
1
x
1
y
3
)

e
2
+ (x
1
y
2
x
2
y
1
)

e
3
ehk
x y =

x
2
x
3
y
2
y
3

x
1
x
3
y
1
y
3

x
1
x
2
y
1
y
2

.
19. SEGAKORRUTAMINE
Segakorrutamisest saame raakida ainult vektorruumis E
3
.
Denitsioon 19.1. Kolme vektori x, y, z E
3
segakorrutiseks
nimetatakse reaalarvu, mida tahistatakse xyz abil ja mis antakse
valemiga
xyz := x y, z.
Omadus 19.1. Vektors usteem {x, y, z} on lineaarselt soltuv siis ja ainult
siis, kui segakorrutis xyz = 0.
Jareldus 19.1. Vektors usteem {x, y, z} on lineaarselt soltumatu siis ja
ainult siis, kui segakorrutis xyz on nullist erinev.
Olgu n u ud vektors usteem {x, y, z} lineaarselt soltumatu. Mistahes
punkti A E
3
korral leiduvad sobivad punktid X, Y, Z E
3
selliselt, et

AX = x,

AY = y,

AZ = z.
Moodustame rooptahuka, mille servadeks on AX, AY ja AZ.
Denitsioon 19.2. Eelpool konstrueeritud rooptahukat nimetame
vektoritele x, y ja z ehitatud rooptahukaks.
Tahistame edaspidi vektoritele x, y ja z ehitatud ro optahuka ruumala
V
rt
(x, y, z) abil.
Omadus 19.2. Mittekomplanaarse vektors usteemi {x, y, z} vektoritele
ehitatud rooptahuka ruumala V
rt
(x, y, z) on vordne
V
rt
(x, y, z) =

xyz, kui {x, y, z} on parema kae kolmik

xyz, kui {x, y, z} on vasaku kae kolmik .
Omaduse 19.2 pohjal saame tuletada valemid nii vektoritele x, y ja z
ehitatud rooptahuka ruumala V
rt
(x, y, z), samadele vektoritele ehitatud
prisma ruumala V
pr
(x, y, z) kui ka samadele vektoritele ehitatud
tetraeedri ruumala V
te
(x, y, z) arvutamiseks segakorrutise kaudu:
V
rt
(x, y, z) = |xyz|,
V
pr
(x, y, z) =
1
2
V
rt
(x, y, z) =
1
2
|xyz|,
V
te
(x, y, z) =
1
3
V
pr
(x, y, z) =
1
6
|xyz|.
Jareldus 19.2. Kehtib valem
xyz =

V
rt
(x, y, z), kui {x, y, z} on parema kae kolmik
V
rt
(x, y, z), kui {x, y, z} on vasaku kae kolmik .
Omadus 19.3. Segakorrutamine soltub vektorite jarjekorrast jargmiselt:
xyz = yzx = zxy = yxz = zyx = xzy.
Omadus 19.4. Suvaliste x, y, z,

x
1
,

x
2
,

y
1
,

y
2
,

z
1
,

z
2
E
3
korral
kehtivad valemid
(

x
1
+

x
2
)yz =

x
1
yz +

x
2
yz,
x(

y
1
+

y
2
)z = x

y
1
z +x

y
2
z
ja
xy(

z
1
+

z
2
) = xy

z
1
+xy

z
2
.
Omadus 19.5. Suvaliste x, y, z E
3
ja suvalise R korral kehtivad
valemid:
(x)yz = xyz,
x(y)z = xyz
ja
xy(z) = xyz.
Kui
x = (x
1
, x
2
, x
3
), y = (y
1
, y
2
, y
3
), z = (z
1
, z
2
, z
3
)
on antud koordinaatidega parema kae ristbaasis, siis kehtib valem
xyz =

x
1
x
2
x
3
y
1
y
2
y
3
z
1
z
2
z
3

.
V SIRGED JA TASANDID
20. SIRGE V

ORRANDID
Sirget vaatleme kas tasandil E
2
v oi ruumis E
3
. Et algul on teema
kasitlus sarnane, kirjutame E
2
ja E
3
asemel E ning E
2
ja E
3
asemel E.
Sirget tahistatakse tavaliselt s abil (vahel ka l abil). Suvalised 2 erinevat
sirgel s asuvat punkti A ja B maaravad nullvektorist erineva vektori

AB.
Denitsioon 20.1. Sirge sihivektoriks nimetatakse sirge suvalise 2
erineva punkti poolt maaratud vektorit. Sirge s sihivektori tahiseks on
s. Teisiti oeldes on sirge sihivektor suvaline vektor, mille moodustajaks
on mingi sirgel asuv seotud nullvektorist erinev seotud vektor, s.t.
s =

AB, kus AB s.
s

A B
-

AB
-
s
Meenutame, et sirge on uhem ootmeline vektorruum. Et s =

0, siis
v oime selle vektorruumi baasiks v otta vektori s =

AB. Reeperiks v oime
v otta paari {A;s}. Olgu X sirge s suvaline punkt. Siis vektor

AX
kuulub sirgele s.
s

A
-
s

AX
Et vektorruumi iga vektor avaldub vektorruumi baasi kaudu, siis leidub
t R selliselt, et

AX = ts. Et kirjeldada koiki sirge s punkte, peame
laskma arvul t omandada koikvoimalikke vaartusi reaalarvude hulgal.
Denitsioon 20.2. Sirge s v orrandit kujul
s :

AX = ts, t R
nimetame sirge s parameetriliseks vektorvorrandiks. Suurust t selles
v orrandis nimetame parameetriks. Sirge parameetrilise vektorvorrandi
v oime ules kirjutada ka kujul
s = {X|

AX = ts, t R}.
Fikseerime mingi punkti O E, mida hakkame nimetama pooluseks.
Denitsioon 20.3. Punkti X E kohavektoriks pooluse O suhtes
nimetatakse vektorit

OX.
s

X

A
-
s

ts

O
M I
Vektorite liitmise denitsiooni kohaselt

OX =

OA +

AX.
Tahistame sirge s kseeritud punkti A ning suvalise punkti X
kohavektoreid edaspidi l uhemalt: a :=

OA, x :=

OX.
Denitsioon 20.4. Sirge s v orrandit kujul
s : x =a + ts, t R
nimetatakse sirge parameetriliseks vektorvorrandiks punktide
kohavektorite kaudu.
Kui selles v orrandis parameeter t muutub reaalarvude hulgal R, siis
seotud vektori OX otspunkt X kirjeldab sirge s.
Jargnevalt leiame sirge s vektorvorrandi koordinaatide kaudu ruumis E
3
(tasandil E
2
on arutelu sarnane). Olgu {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} mingi reeper
ruumis E
3
. Tahistagu A sirge s kseeritud punkti, X sirge s suvalist
punkti ning s sirge s sihivektorit. Reeperi alguspunkti (kui pooluse) O
suhtes tekivad punktide A ja X kohavektorid
a :=

OA, x :=

OX.
Avaldame vektorid a, x ja s reeperisse kuuluva baasi {

e
1
,

e
2
,

e
3
} kaudu:
a = a
1

e
1
+ a
2

e
2
+ a
3

e
3
a = (a
1
, a
2
, a
3
),
x = x
1

e
1
+ x
2

e
2
+ x
3

e
3
x = (x
1
, x
2
, x
3
),
s = s
1

e
1
+ s
2

e
2
+ s
3

e
3
s = (s
1
, s
2
, s
3
).
Teisendame sirge vektorvorrandit:
x =a + ts a + ts x =

0 a + ts + (1)x =

0.
Asendades viimasesse v ordusesse vektorite avaldised baasivektorite
kaudu, saame:
a
1

e
1
+a
2

e
2
+a
3

e
3
+t(s
1

e
1
+s
2

e
2
+s
3

e
3
)+(1)(x
1

e
1
+x
2

e
2
+x
3

e
3
) =

0
ehk
(a
1
+ ts
1
x
1
)

e
1
+ (a
2
+ ts
2
x
2
)

e
2
+ (a
3
+ ts
3
x
3
)

e
3
=

0.
Et {

e
1
,

e
2
,

e
3
} on lineaarselt soltumatu vektors usteem, siis peavad
kehtima v ordused
a
1
+ ts
1
x
1
= 0, a
2
+ ts
2
x
2
= 0, a
3
+ ts
3
x
3
= 0.
Denitsioon 20.5. Sirge s v orrandeid kujul
s :

x
1
= a
1
+ ts
1
x
2
= a
2
+ ts
2
, t R,
x
3
= a
3
+ ts
3
nimetatakse sirge s parameetrilisteks v orranditeks koordinaatides.
Oletame n u ud, et s
1
= 0, s
2
= 0 ja s
3
= 0. Sel juhul saame
parameetrilistest v orranditest avaldada parameetri t:
t =
x
1
a
1
s
1
=
x
2
a
2
s
2
=
x
3
a
3
s
3
. (1)
Juhul, kui m oni vektori s koordinaatidest on v ordne nulliga, tuleks meil
avaldises (1) teostada nulliga jagamine, mis aga ei ole lubatud.
Et valemit (1) oleks v oimalik kasutada ka juhul, kui m oni kordajatest on
null, solmime jargmise kokkuleppe:
Kokkulepe: kui valemis (1) on mingi i N
3
korral s
i
= 0, siis jatame
valemist ara osa
x
i
a
i
s
i
ning lisame v orduse x
i
a
i
= 0.
Arvestades seda kokkulepet, saame kirja panna jagmise denitsiooni:
Denitsioon 20.6. Sirge s v orrandeid kujul
s :
x
1
a
1
s
1
=
x
2
a
2
s
2
=
x
3
a
3
s
3
nimetame sirge kanoonilisteks v orranditeks.
Jargnevas vaatleme sirge v orrandeid vaid tasandil E
2
. Osutub, et
tasandil saab kirja panna veel mitmeid sirge v orrandite erikujusid, mis
lihtsustavad teinekord sirge v orrandite koostamist.
Olgu {O;

e
1
,

e
2
} ristreeper.
Vaatleme sirge parameetrilisi v orrandeid koordinaatides tasandil:
s :

x
1
= a
1
+ ts
1
x
2
= a
2
+ ts
2
,
t R.
Korrutame esimese v orrandi labi suurusega s
2
ning teise v orrandi labi
suurusega s
1
ning lahutame esimesest v orrandist teise. Saame:
s : s
2
x
1
+ (s
1
)x
2
(s
2
a
1
s
1
a
2
) = 0.
T ahistades konstante jargmiselt
A
1
:= s
2
, A
2
:= s
1
, A
3
:= (s
2
a
1
s
1
a
2
),
saame
s : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0.
Denitsioon 20.7. Sirge s v orrandit kujul
s : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0
nimetatakse sirge uldvorrandiks tasandil ehk l uhidalt sirge uldvorrandiks.
Sirge uldvorrand tasandil on maaratud kordaja tapsusega.
Denitsioon 20.8. Vektorit n = (A
1
, A
2
) nimetatakse sirge
s : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0
normaalvektoriks.
Paneme tahele, et kordajad A
1
ja A
2
ei saa korraga olla nullid, sest
muidu oleks sirge s sihivektoriks nullvektor.
Et
n,s = A
1
s
1
+ A
2
s
2
= s
2
s
1
s
1
s
2
= 0,
siis on sirge sihivektor ja normaalvektor alati risti.
Markus: Sirge normaalvektorist saame raakida ainult siis, kui sirge on
antud oma v orranditega tasandil E
2
.
Denitsioon 20.9. Sirget, mis labib reeperi alguspunkti O ja mille
sihivektoriks on vektor e
i
, nimetame koordinaatteljeks. Punkti O ja e
i
poolt maaratud koordinaattelge nimetame Oe
i
-teljeks ehk x
i
-teljeks.
Uurime veidi lahemalt sirge uldvorrandit s : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0
tasandil. Tuletame meelde, et {O;

e
1
,

e
2
} on ristreeper.
Osutub, et kehtivad jargmised seosed:
A
3
= 0 O s,
A
2
= 0 sirge s on paralleelne x
2
-teljega,
A
1
= 0 sirge s on paralleelne x
1
-teljega,
A
2
= 0 ja A
3
= 0 sirge s uhtib x
2
-teljega,
A
1
= 0 ja A
3
= 0 sirge s uhtib x
1
-teljega.
Denitsioon 20.10. Me utleme, et tasandil olev sirge on reeperi suhtes
uldasendis, kui ta ei labi reeperi alguspunkti ja ei ole paralleelne
kummagi koordinaatteljega.
Olgu meil n u ud tegemist tasandil oleva sirgega, mille uldvorrandis
kordaja A
2
ei ole null. Avaldame sirge uldvorrandist suuruse x
2
:
x
2
=

A
1
A
2

x
1
+

A
3
A
2

.
Toome sisse tahistused
a :=
A
1
A
2
, b :=
A
3
A
2
.
Sel teel saame v orrandi kujuks x
2
= ax
1
+ b.
Denitsioon 20.11. Sirge v orrandit
s : x
2
= ax
1
+ b
nimetame sirge taandatud v orrandiks ehk sirge v orrandiks tousu ja
algordinaadi abil.
Osutub, et kordajatel a ja b sirge taandatud v orrandis on jargmine
tahendus:
-
6

e
2

e
1

B(0, b)

>
s

a = tan
Olgu uldasendis olev sirge antud oma uldvorrandiga
s : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0. Viime A
3
teisele poole v ordusmarki ning
korrutame v orrandi labi suurusega
1
A
3
. Saame:
s :

A
1
A
3

x
1
+

A
2
A
3

x
2
= 1
ehk
s :
x
1

A
3
A
1
+
x
2

A
3
A
2
= 1.
Tuues sisse tahised
p
1
:=
A
3
A
1
, p
2
:=
A
3
A
2
,
saab sirge v orrand kuju
x
1
p
1
+
x
2
p
2
= 1.
Denitsioon 20.12. Sirge v orrandit
s :
x
1
p
1
+
x
2
p
2
= 1
nimetatakse sirge v orrandiks telgl oikudes. Arve p
1
ja p
2
selles v orrandis
nimetatakse telgl oikudeks.
Osutub, et telgl oikudel p
1
ja p
2
on jargmine tahendus:
-
6

e
2

e
1

P
2
(0, p
2
)

P
1
(p
1
, 0)
21. TASANDI V

ORRANDID
Tasandit vaatleme vaid ruumis E
3
. Tasandi tahiseks on uldjuhul .
Tasandi maaramiseks on piisav, kui meile on teada mingi kseeritud
punkt A ning mingi mitekollineaarne vektors usteem {u, v} tasandil.
Denitsioon 21.1. Tasandit maaravat lineaarselt soltumatut
vektors usteemi nimetatakse tasandi rihiks.

I
e
e
e
e
e

!
u
v

X
Paneme tahele, et kolmik {A; u, v} on tasandi reeperiks.
Olgu X suvaline punkt tasandil .
Paneme tahele, et punkt X kuulub tasandile parajasti siis, kui tema
kohavektor

AX avaldub tasandi reeperisse kuuluva baasi kaudu.
Seega, X parajasti siis, kui leiduvad sellised reaalaarvud t
1
ja t
2
, et

AX = t
1
u + t
2
v.
Denitsioon 21.2. Vorrandit
= {X|

AX = t
1
u + t
2
v, t
1
, t
2
R}
ehk
:

AX = t
1
u + t
2
v, t
1
, t
2
R
nimetatakse tasandi parameetriliseks vektorvorrandiks. Muutujaid t
1
ja
t
2
nimetatakse parameetriteks.
Olgu O poolus ehk reeperi alguspunkt ruumis E
3
.
Tahistame punktide A ja X kohavektorid jargmiselt:
a :=

OA, x :=

OX.
Saame vorrandi kujul
x =

OX =

OA +

AX =a + t
1
u + t
2
v, t
1
, t
2
R.
Denitsioon 21.3. Tasandi vorrandit kujul
: x =a + t
1
u + t
2
v, t
1
, t
2
R
nimetatakse tasandi parameetriliseks vektorvorrandiks punktide
kohavektorite kaudu.
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/
/

`
`
`
`
`

u
v

`
`
`
`
`
`
`
`
`
`
`
`
`
a x
x =a +t
1
u +t
2
v
Olgu {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} kseeritud reeper ruumis E
3
.
Siis saame leida nii punktide kui ka vektorite koordinaadid:
x =

OX = x
1

e
1
+ x
2

e
2
+ x
3

e
3
X(x
1
, x
2
, x
3
),
a =

OA = a
1

e
1
+ a
2

e
2
+ a
3

e
3
A(a
1
, a
2
, a
3
)
u = u
1

e
1
+ u
2

e
2
+ u
3

e
3
, v = v
1

e
1
+ v
2

e
2
+ v
3

e
3
.
Asendades saadud avaldised tasandi vektorvorrandisse kohavektorite
abil, saame:
:

x
1
= a
1
+ t
1
u
1
+ t
2
v
1
x
2
= a
2
+ t
1
u
2
+ t
2
v
2
, t
1
, t
2
R
x
3
= a
3
+ t
1
u
3
+ t
2
v
3
(1)
Denitsioon 21.4. Vorrandeid (1) nimetatakse tasandi
parameetrilisteks vorranditeks koordinaatides.
Jargnevas katsume eelmistes vorrandites parameetritest t
1
ja t
2
vabaneda. Selleks toome sisse suurused
A
1
:=

u
2
u
3
v
2
v
3

, A
2
:=

u
1
u
3
v
1
v
3

, A
3
:=

u
1
u
2
v
1
v
2

.
Korrutame esimese vorrandi suurusega A
1
, teise vorrandi suurusega A
2
,
kolmanda vorrandi suurusega A
3
ning liidame saadud vorrandid kokku.
Saame
A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
= (A
1
a
1
+ A
2
a
2
+ A
3
a
3
)+
+(A
1
u
1
+ A
2
u
2
+ A
3
u
3
)t
1
+ (A
1
v
1
+ A
2
v
2
+ A
3
v
3
)t
2
.
Osutub, et t
1
ja t
2
kordajad on vordsed nulliga. Tahistades
A
4
:= (A
1
a
1
+ A
2
a
2
+ A
3
a
3
),
saame
A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
+ A
4
= 0.
Denitsioon 21.5. Tasandi vorrandit kujul
: A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
+ A
4
= 0
nimetatakse tasandi uldvorrandiks.
Denitsioon 21.5. Vektorit n := u v nimetatakse tasandi
normaalvektoriks.
Paneme tahele, et kui {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} on ristreeper, siis
n = u v = (A
1
, A
2
, A
3
).
Seega ristreeperis ei ole kordajad A
1
, A
2
ja A
3
korraga nullid. Osutub, et
see jaab kehtima ka suvalises reeperis.
Nagime, et normaalvektor ei ole nullvektor ning on risti vektoritega u ja
v. Jarelikult on normaalvektor ka risti tasandiga .
Vaatleme veel moningaid erilisi tasandi uldvorrandi kujusid:
A
4
= 0 O
A
3
= 0 tasand on paralleelne x
3
-teljega
A
2
= 0 tasand on paralleelne x
2
-teljega
A
1
= 0 tasand on paralleelne x
1
-teljega
A
3
= A
4
= 0 x
3
-telg asub tasandil
A
2
= A
4
= 0 x
2
-telg asub tasandil
A
1
= A
4
= 0 x
1
-telg asub tasandil
A
1
= A
2
= 0 tasand on risti x
3
teljega
A
1
= A
3
= 0 tasand on risti x
2
teljega
A
2
= A
3
= 0 tasand on risti x
1
teljega
Denitsioon 21.6. Tasandeid uldvorranditega x
1
= 0, x
2
= 0 ja x
3
= 0
nimetatakse vastavalt x
2
x
3
-koordinaattasandiks,
x
1
x
3
-koordinaattasandiks ja x
1
x
2
-koordinaattasandiks.
Denitsioon 21.7. Me utleme, et tasand on uldasendis, kui ta ei ole
paralleelne mitte uhegi koordinaatteljega ning ei labi reeperi alguspunkti.
Seega, uldasendis oleva tasandi uldvorrandis
A
1
= 0, A
2
= 0, A
3
= 0, A
4
= 0.
Olgu tasand : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
+ A
4
= 0 uldasendis. Korrutame
tasandi uldvorrandi labi nullist erineva reaalarvuga
1
A
4
. Saame
:
x
1

A
4
A
1
+
x
2

A
4
A
2
+
x
3

A
4
A
3
= 1.
Toome sisse tahised
p
1
:=
A
4
A
1
, p
2
:=
A
4
A
2
, p
3
:=
A
4
A
3
.
Denitsioon 21.8. Tasandi vorrandit
:
x
1
p
1
+
x
2
p
2
+
x
3
p
3
= 1
nimetatakse tasandi vorrandiks telgloikudes. Kordajaid p
1
, p
2
ja p
3
nimetatakse tasandi telgloikudeks.

e
1

e
2

e
3

P
1
(p
1
, 0, 0)
P
2
(0, p
2
, 0) P
3
(0, 0, p
3
)
g
g
g
g
g
g
g
g
e
e
e
e
e
e
e
e
22. PUNKTI KAUGUS SIRGEST JA
TASANDIST
Denitsioon 22.1. Punkti kauguseks sirgest nimetame sellest punktist
sirgeni tommatud ristloigu pikkust. Punkti K kaugust sirgest s
tahistame d(K, s) abil.
Asugu sirge s ja punkt K tasandil E
2
. Olgu {O;

e
1
,

e
2
} ristreeper ning
olgu punkt K(k
1
, k
2
) antud oma koordinaatidega selles reeperis.
Vaatleme sirget uldvorrandiga s : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0.
s

S
Denitsiooni kohaselt d(K, s) = |KS|. Olgu X sirge s suvaline punkt.

B
T
Et sirge normaalvektor n = (A
1
, A
2
) on sirgega s risti, siis n

KS.
Seega, ristprojektsioonivektor Pr
n

KX =

KS.
Paneme tahele, et
d(K, s) = |

KS| = |Pr
n

KX| = |(pr
n

KX)n
0
| =
= |pr
n

KX||n
0
| = |pr
n

KX| =

n,

KX
|n|

=
|n,

KX|
|n|
.
Et X(x
1
, x
2
) s, siis A
1
x
1
+ A
2
x
2
= A
3
. On selge, et

KX = (x
1
k
1
, x
2
k
2
). Seetottu
n,

KX = A
1
(x
1
k
1
) + A
2
(x
2
k
2
) =
= (A
1
x
1
+ A
2
x
2
) (A
1
k
1
+ A
2
k
2
) = (A
1
k
1
+ A
2
k
2
+ A
3
).
Siit saame valemi punkti kauguse leidmiseks sirgest s tasandil:
d(K, s) =
|A
1
k
1
+ A
2
k
2
+ A
3
|

A
2
1
+ A
2
2
.
Vaatleme n u ud sirget s ja punkti K ruumis E
3
.
s

S
Olgu {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} ristreeper ruumis E
3
. Olgu sirge s parameetrilised
vorrandid koordinaatides
s :

x
1
= a
1
+ ts
1
x
2
= a
2
+ ts
2
, t R.
x
3
= a
3
+ ts
3
Siis punkt A(a
1
, a
2
, a
3
) asub sirgel s ning vektor s = (s
1
, s
2
, s
3
) =

0 on
sirge s sihivektor. Kanname vektori s punkti A.

A
'
s

S
rk
(

AK,s)
Paneme tahele, et |

AK s| = S
rk
(

AK,s) = d(K, s)|s|.

Siit aga
d(K, s) =
|

AK s|
|s|
.
Arvestades, et

AK = (k
1
a
1
, k
2
a
2
, k
3
a
3
), s = (s
1
, s
2
, s
3
),
saame

AKs =

k
2
a
2
k
3
a
3
s
2
s
3

k
1
a
1
k
3
a
3
s
1
s
3

k
1
a
1
k
2
a
2
s
1
s
2

,
millest
d(K, s) =

k
2
a
2
k
3
a
3
s
2
s
3

2
+

k
1
a
1
k
3
a
3
s
1
s
3

2
+

k
1
a
1
k
2
a
2
s
1
s
2

s
1
2
+ s
2
2
+ s
3
2
.
Leiame n u ud valemi punkti kauguse leidmiseks tasandist ruumis E
3
.
Olgu {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} ristreeper. Vaatleme tasandit uldvorrandiga
: A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
+ A
4
= 0 ning punkti K(k
1
, k
2
, k
3
).
Denitsioon 22.2. Punkti kauguseks tasandist nimetatakse sellest
punktist tasandini tommatud ristloigu pikkust.

K
Olgu X(x
1
, x
2
, x
3
) mingi punkt tasandil . Siis Punkti K kaugus
tasandist on
d(K, ) = |KS| = |

KS| = |Pr
n

KX|.
c

Pr
n

KX
Analoogiliselt juhtumile, kus sirge oli tasandil, saame:
d(K, ) = |

KS| = |Pr
n

KX| = |(pr
n

KX) n
0
| =
= |(pr
n

KX)|| n
0
| = |(pr
n

KX)| =

n,

KX
|n|

.
Et

KX = (x
1
k
1
, x
2
k
2
, x
3
k
3
) ja X , siis
n,

KX = A
1
(x
1
k
1
) + A
2
(x
2
k
2
) + A
3
(x
3
k
3
) =
= (A
1
k
1
+ A
2
k
2
+ A
3
k
3
+ A
4
).
Seega,
d(K, ) =
|A
1
k
1
+ A
2
k
2
+ A
3
k
3
+ A
4
|

A
2
1
+ A
2
2
+ A
2
3
.
23. NURK KAHE SIRGE, KAHE TASANDI,
SIRGE JA TASANDI VAHEL
Olgu sirged s
1
ja s
2
antud kas ruumis E
3
v oi tasandil E
2
. Fikseerime
mingi punkti A ja joonestame labi punkti A sirgetega s
1
ja s
2
paralleelsed sirged s

1
ja s

2
, kandes sihivektorid s
1
ja s
2
punkti A. Kui
s
1
||s
2
, siis on sirged s
1
ja s
2
paralleelsed. Vastasel juhul maaravad A, s
1
ja s
2
uheselt ara tasandi, millele nad kuuluvad.
s
1
s
2
1

s
1

s
2

A
1

s
1

s
2
s

1
s

3

4
Denitsioon 23.1. Sirgete s
1
ja s
2
vaheliseks nurgaks nimetatakse
vahimat sirgete s

1
ja s

2
vahelistest nurkadest
1
,
2
,
3
ja
4
. Sirgete
s
1
ja s
2
vahelist nurka tahistame (s
1
, s
2
) abil.
Denitsiooni p ohjal on selge, et (s
1
, s
2
)

0,

2

.
Osutub, et
cos (s
1
, s
2
) =
|s
1
,s
2
|
|s
1
||s
2
|
.
Olgu meil sirged s
1
ja s
2
antud tasandil oma uldvorranditega
s
1
: A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
= 0, s
2
: A

1
x
1
+ A

2
x
2
+ A

3
= 0.
Siis
cos (s
1
, s
2
) =
|s
1
,s
2
|
|s
1
||s
2
|
=
|A
2
A

2
+ A
1
A

1
|

A
2
2
+ A
2
1

(A

2
)
2
+ (A

1
)
2
=
=
|A
1
A

1
+ A
2
A

2
|

A
2
1
+ A
2
2

(A

1
)
2
+ (A

2
)
2
=
|n
1
, n
2
|
|n
1
||n
2
|
ehk
cos (s
1
, s
2
) =
|n
1
, n
2
|
|n
1
||n
2
|
.
Olgu sirged antud taandatud v orranditega
s
1
: x
2
= ax
1
+ b, s
2
: x
2
= ax
1
+

b.
Siis
cos (s
1
, s
2
) =
|aa + 1|

1 + a
2

1 + a
2
ja tan (s
1
, s
2
) =

a a
1 + aa

.
Olgu sirged s
1
ja s
2
risti. Siis (s
1
, s
2
) =

2
ning cos (s
1
, s
2
) = 0.
Eelneva valemi p ohjal 1 + aa = 0 ehk aa = 1.
Lemma 23.1. Tasandil asuvate ristuvate sirgete tousude korrutis on 1.
Olgu teada ruumis asuvate sirgete s
1
ja s
2
sihivektorid s
1
= (u
1
, u
2
, u
3
)
ja s
2
= (v
1
, v
2
, v
3
).
Siis
cos (s
1
, s
2
) =
|s
1
,s
2
|
|s
1
||s
2
|
=
|u
1
v
1
+ u
2
v
2
+ u
3
v
3
|

u
2
1
+ u
2
2
+ u
2
3

v
2
1
+ v
2
2
+ v
2
3
.
Olgu
1
ja
2
l oikuvad tasandid ning s nende l oikesirge.

1
s
Valime mingi punkti A s ning joonistame labi punkti A sirgega s
ristuvad sirged s
1

1
ja s
2

2
.

A
s
1
s
2

Denitsioon 23.2. Tasandite

1
ja
2
vaheliseks nurgaks (
1
,
2
)
nimetame sirgete s
1
ja s
2
vahelist nurka: (
1
,
2
) := (s
1
, s
2
).
Et sirged s
1
ja s
2
labivad uhist punkti A, siis ei ole nad paralleelsed ning
seetottu maaravad nende sihivektorid uue tasandi
3
, mis on risti
sirgega s ning millel asuvad sirged s
1
ja s
2
.
Poorame sirgeid s
1
ja s
2
tasandil
3
umber punkti A nurga

2
v orra.
Olgu selle p ooramise tulemusena saadud sirged s

1
ja s

2
.
Paneme tahele, et (s

1
, s

2
) = (s
1
, s
2
) = (
1
,
2
).
Lisaks on s

1
risti tasandiga
1
ning s

2
risti tasandiga
2
.
Jarelikult v oime sirgete s

1
ja s

2
sihivektoriteks v otta tasandite
1
ja
2
normaalvektorid

n
1
ja

n
2
, mis tahendab, et (
1
,
2
) = (

n
1
,

n
2
).
Seega,
cos (
1
,
2
) =
|

n
1
,

n
2
|
|

n
1
||

n
2
|
.
Juhul, kui tasandid on antud oma uldvorranditega

1
: A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
+ A
4
= 0
2
:

A
1
x
1
+

A
2
x
2
+

A
3
x
3
+

A
4
= 0,
saame
cos (
1
,
2
) =
|A
1

A
1
+ A
2

A
2
+ A
3

A
3
|

A
2
1
+ A
2
2
+ A
2
3

A
1
2
+

A
2
2
+

A
3
2
.
Lopetuseks leiame valemi sirge ja tasandi vahelise nurga leidmiseks.
Olgu meil sirge s ja tasand sellised, et nad l oikuvad mingis punktis
A s .

s
A
Leiame sirge s koigi punktide ristprojektsioonid tasandil . Nii tekib
tasandil sirge s

, mis on sirge s ristprojektsioon tasandil .

s

6
n
Denitsioon 23.3. Sirge s ja tasandi vaheliseks nurgaks (s, )
nimetatakse sirgete s ja s

vahelist nurka, s.t. (s, ) := (s, s

).
Olgu s sirge s sihivektor, n tasandi normaalvektor punktis A ning s

sirge, millel asuvad n ja A.

s
A s

6
n
s

Siis (s

, s) +(s, s

) = (s

, s

) =

2
. Seetottu
sin (s, ) = sin

2
(s, s

= cos (s, s

) =
|s, n|
|s||n|
.
Paneme tahele, et kui sirge s ja tasand ei oma uhist l oikepunkti, siis
on sirgete s

ja s sihivektorid samad ning seetottu on sirgete s ja s

vaheline nurk

2
. Jarelikult on (s, n) =

2
ning (s, ) = 0. Sama
tulemuse saame ka valemi sin (s, ) =
|s,n|
|s||n|
kasutamisel, mist ottu
seos sin (s, ) =
|s,n|
|s||n|
kehtib nii juhul, kui sirge s ja tasand omavad
uhist punkti kui ka juhul, kui sirge s ja tasand uhist punkti ei oma,
s.t., kui sirge s ja tasand on paralleelsed.
Olgu sirge antud oma kanooniliste v orranditega ning tasand oma
uldvorrandiga:
s :
x
1
a
1
s
1
=
x
2
a
2
s
2
=
x
3
a
3
s
3
, : A
1
x
1
+ A
2
x
2
+ A
3
x
3
+ A
4
= 0.
Siis saame sirge s ja tasandi vahelise nurga leidmiseks kasutada
valemit
sin (s, ) =
|s
1
A
1
+ s
2
A
2
+ s
3
A
3
|

s
2
1
+ s
2
2
+ s
2
3

A
2
1
+ A
2
2
+ A
2
3
.
VI ELLIPS, H

UPERBOOL JA PARABOOL.

ULEVAADE TEIST J

ARKU PINDADEST
24. ELLIPS
Fikseerime tasandil E
2
kaks erinevat punkti F
1
ja F
2
ja uhe positiivse
reaalarvu a selliselt, et a >
1
2
|F
1
F
2
|.
Denitsioon 24.1. Punktihulka {X} tasandil E
2
nimetame ellipsiks, kui
selle hulga iga punkt X rahuldab vorrandit
|F
1
X| + |F
2
X| = 2a.
Punkte F
1
ja F
2
nimetame ellipsi fookusteks.
Meie esimeseks ulesandeks on kirjeldada ara koik ellipsi punktid. Selleks
tuletame vorrandi, mida peavad rahuldama suvalise ellipsi punkti
koordinaadid. Fikseerime uhe ellipsiga tihedalt seotud ristreeperi
{O;

e
1
,

e
2
} jargmisel viisil:
Ristreeperi alguspunkti ehk pooluse O paigutame l oigu F
1
F
2
keskpunkti.

Uhikvektori

e
1
valime selliselt, et ta oleks samasuunaline vektoriga

F
1
F
2
.

Uhikvektori

e
2
valime selliselt, et

e
1


e
2
ning et {

e
1
,

e
2
} oleks parema
k ae ristbaas (siis {O;

e
1
,

e
2
} on parema k ae ristreeper).
Denitsioon 24.2. Eelpool valitud ristreeperit nimetatakse ellipsi
kanooniliseks reeperiks.
Reeperi valikuga tekivad ka koigi punktide koordinaadid. Ellipsi suvalise
punkti X korral saame kirjutada X(x
1
, x
2
).
Toome sisse jargmise suuruse: c :=
1
2
|F
1
F
2
|. Sel juhul saavad fookused
j argmised koordinaadid: F
1
(c, 0), F
2
(c, 0).

F
1

F
2

O
-

e
1

6
e
2

6
-
(x
1
, x
2
)
(c, 0) (c, 0) (0, 0)
Meie ulesandeks oli ellipsi v orrandi kirjapanek koordinaatides. Selleks
leiame l oikude F
1
X ja F
2
X pikkused koordinaatide kaudu. Et

F
1
X = (x
1
+ c, x
2
),

F
2
X = (x
1
c, x
2
),
siis
|F
1
X| = |

F
1
X| =

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2
, |F
2
X| = |

F
2
X| =

(x
1
c)
2
+ x
2
2
.
Seega, ellipsi v orrand saab kuju

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2
+

(x
1
c)
2
+ x
2
2
= 2a.
Jargnevalt katsume ellipsi vorrandis ruutjuurtest lahti saada.
Selleks kirjutame ellipsi v orrandi kujul

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2
= 2a

(x
1
c)
2
+ x
2
2
ning tostame vorduse molemad pooled ruutu.
Saame
(x
2
1
+2cx
1
+c
2
)+x
2
2
= 4a
2
4a

(x
1
c)
2
+ x
2
2
+(x
2
1
2cx
1
+c
2
)+x
2
2

a

(x
1
c)
2
+ x
2
2
= a
2
cx
1
.
Viimase vorduse molemaid pooli veelkord ruutu tostes saame:
a
2
[(x
2
1
2cx
1
+ c
2
) + x
2
2
] = a
4
2a
2
cx
1
+ c
2
x
2
1

(a
2
c
2
)x
2
1
+ a
2
x
2
2
= a
2
(a
2
c
2
).
Paneme tahele, et 0 < c =
1
2
|F
1
F
2
| < a, mistottu a
2
c
2
> 0.
Seetottu on v oimalik kasutusele v otta positiivne abisuurus
b :=

a
2
c
2
.
Selle tulemusena saab ellipsi v orrand kuju
b
2
x
2
1
+ a
2
x
2
2
= a
2
b
2
.
Jagades v orrandi labi positiivse suurusega a
2
b
2
, saame
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
= 1.
Markus. On v oimalik n aidata, et vorrandi ruutu t ostmiste teel saadud
ellipsi vorrand ja ellipsi esialgne vorrand kirjeldavad t apselt uhtesid ja
samu punkte, s.t. ruutu t ostmiste teel ei tekkinud vorrandit rahuldavaid
punkte juurde ega l ainud kaduma.
Denitsioon 24.3. Vorrandit
:
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
= 1
nimetatakse ellipsi kanooniliseks vorrandiks.
Uurime n u ud l ahemalt ellipsi ehitust, kasutades selleks ellipsi kanoonilist
vorrandit.
Ellipsi kanoonilise vorrandi p ohjal saame:

x
1
a

2
+

x
2
b

2
= 1 =

x
1
a

2
1,

x
2
b

2
1

x
1
a

1,

x
2
b

1 1
x
1
a
1, 1
x
2
b
1
a x
1
a, b x
2
b.
Seega, asetsevad ellipsi koik punktid sirgete
l
1
: x
1
= a, l
2
: x
1
= a; l
3
: x
2
= b, l
4
: x
2
= b
poolt tasandil valja eraldatud ristk ulikus.
Denitsioon 24.4. Me nimetame punkti K

s ummeetriliseks punktiga K
sirge l suhtes, kui sirgloik KK

on risti sirgega l ning punktid K ja K

asuvad teine teisel pool sirget l ning on vordsel kaugusel sirgest l .

Denitsioon 24.5. Me nimetame punkti K

s ummeetriliseks punktiga K
punkti A suhtes, kui punkt A poolitab l oigu KK

.
Denitsioon 24.6. Me nimetame joont s ummeetriliseks mingi sirge
(mingi punkti) suhtes, kui joone iga punkti K korral ka punktiga K
s ummeetriline punkt K

selle sirge (selle punkti) suhtes asub joonel .

Teoreem 24.1. Ellips on s ummeetriline fookusi l abiva sirge ja fookuste
vahelise loigu keskristsirge suhtes ning nende loikepunkti, s.t. fookuste
vahelise loigu keskpunkti, suhtes.
Denitsioon 24.7. Sirgeid, mille suhtes joon on s ummeetriline,
nimetatakse joone s ummeetriatelgedeks.
Denitsioon 24.8. Punkti, mille suhtes joon on s ummeetriline,
nimetatakse joone keskpunktiks.
Arvestades Teoreemi 24.1, v oime oelda, et kanoonilise reeperi
baasivektorite poolt m aaratud koordinaatteljed on ellipsi
s ummeetriatelgedeks ning reeperi alguspunkt on ellipsi keskpunktiks.
Denitsioon 24.9. Joone loikepunkte s ummeetriatelgedega nimetame
joone tippudeks.
Leiame ellipsi kanoonilisest v orrandist asenduste x
1
= 0 ja x
2
= 0 teel
ellipsi tipud. Nendeks on
A
1
(a, 0), A
2
(a, 0), B
1
(0, b), B
2
(0, b).
Teeme ellipsi joonise.
F
1
F
2

X
O

e
1

e
2

(x
1
, x
2
)
(c, 0) (c, 0) (0, 0)

6
-

A
1
(a, 0) A
2
(a, 0)
B
2
(0, b)
B
1
(0, b)
Denitsioon 24.10. Ellipsi samal s ummeetriateljel asuva tipupaari poolt
valja eraldatud l oike ja nende pikkusi nimetame ellipsi telgedeks.
Vastavalt sellele denitsioonile on ellipsil 2 telge: A
1
A
2
ja B
1
B
2
pikkustega 2a ja 2b.
Ellipsi keskpunkt O poolitab molemad teljed.
Denitsioon 24.11. L oike A
1
O, OA
2
, B
1
O ja OB
2
ning nende pikkusi a
ja b nimetame ellipsi pooltelgedeks. Loike A
1
O, OA
2
ja nende pikkust a
nimetame ellipsi suuremaks poolteljeks ning l oike B
1
O, OB
2
ja nende
pikkust b nimetame ellipsi vaiksemaks poolteljeks.
Denitsioon 24.12. Arvu e =
c
a
nimetame ellipsi ekstsentrilisuseks.
Paneme tahele, et e (0, 1).
Denitsioon 24.13. Ellipsi korgust fookuse kohal nimetame tema
fokaalparameetriks.
Osutub, et ellipsi fokaalparameeter p =
b
2
a
.
Denitsioon 24.14. Ellipsi mistahes punkti kaugusi fookusteni nimetame
selle punkti fokaalraadiusteks.
Olgu M(m
1
, m
2
) mingi punkt ellipsil. T ahistame punkti M kaugusi
fookustest F
1
ja F
2
vastavalt r
1
(M) ja r
2
(M).
Osutub, et punkti M fokaalraadiused saab leida jargmiste valemitega:
r
1
(M) =

c
a
m
1
+ a

, r
2
(M) =

c
a
m
1
a

ehk
r
1
(M) = |em
1
+ a| = a + em
1
, r
2
(M) = |em
1
a| = a em
1
.
Olgu X(x
1
, x
2
) ellipsi suvaline punkt ning tahistagu t nurka, mille vorra
tuleb baasivektorit

e
1
poorata kellaosuti liikumise suunale vastassuunas,
et p ooramise tulemusel saadav vektor oleks samasuunaline vektoriga

OX.
Osutub, et siis saab punkti X koordinaadid kirja panna jargmiselt:
x
1
= a cos t, x
2
= b sin t.
Denitsioon 24.15. Vorrandeid
: x
1
= a cos t, x
2
= b sin t, t [0, 2)
nimetatakse ellipsi parameetrilisteks vorranditeks.
Markus. Juhul, kui me lubaksime ellipsi denitsioonis ka juhtumit, kus
ellipsi fookused uhtivad, saaksime F
1
= F
2
korral ellipsi kanoonilisest
vorrandist ringjoone v orrandi x
2
1
+ x
2
2
= a
2
(sel juhul a = b ja c = 0).
25. H

UPERBOOL
Jargnev osa on ulesehituselt usna sarnane osale 24. Ellips.
Fikseerime tasandil E
2
kaks erinevat punkti F
1
ja F
2
ja uhe positiivse
reaalarvu a selliselt, et a <
1
2
|F
1
F
2
|.
Denitsioon 25.1. Punktihulka {X} tasandil E
2
nimetame h uperbooliks,
kui selle hulga iga punkt X rahuldab v orrandit

|F
1
X| |F
2
X|

= 2a.
Punkte F
1
ja F
2
nimetame h uperbooli fookusteks.
Et kirjeldada anal u utiliselt koiki h uperbooli punkte, peame tuletama
v orrandi, mida rahuldavad koigi h uperbooli punktide koordinaadid.
Fikseerime uhe h uperbooliga tihedalt seotud ristreeperi {O;

e
1
,

e
2
}
jargmisel viisil:
Ristreeperi alguspunkti ehk pooluse O paigutame l oigu F
1
F
2
keskpunkti.

Uhikvektori

e
1
valime selliselt, et ta oleks samasuunaline vektoriga

F
1
F
2
.

Uhikvektori

e
2
valime selliselt, et

e
1


e
2
ning et {

e
1
,

e
2
} oleks parema
kae ristbaas (siis {O;

e
1
,

e
2
} on parema kae ristreeper).
Denitsioon 24.2. Eelpool valitud ristreeperit nimetatakse h uperbooli
kanooniliseks reeperiks.
Reeperi kseerimisega on kseeritud ka koigi punktide koordinaadid.
H uperbooli suvalise punkti X korral saame kirjutada X(x
1
, x
2
).
Toome sisse jargmise suuruse: c :=
1
2
|F
1
F
2
|.
Sel juhul saavad h uperbooli fookused jargmised koordinaadid:
F
1
(c, 0), F
2
(c, 0).
F
1
F
2

e
1

e
2

-
6

(x
1
, x
2
)
(c, 0) (c, 0) (0, 0)
H uperbooli v orrandi kirjapanekuks koordinaatides leiame esmalt l oikude
F
1
X ja F
2
X pikkused koordinaatide kaudu.
Et

F
1
X = (x
1
+ c, x
2
),

F
2
X = (x
1
c, x
2
),
siis
|F
1
X| = |

F
1
X| =

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2
, |F
2
X| = |

F
2
X| =

(x
1
c)
2
+ x
2
2
.
Seega, h uperbooli v orrand saab kuju

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2

(x
1
c)
2
+ x
2
2

= 2a
ehk

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2

(x
1
c)
2
+ x
2
2
= 2a.
Jargnevalt kaotame h uperbooli v orrandis ara ruutjuure.
Selleks kirjutame viimase v orrandi kujul

(x
1
+ c)
2
+ x
2
2
= 2a +

(x
1
c)
2
+ x
2
2
ning tostame v orduse m olemad pooled ruutu.
Selle tulemusena saame
(x
2
1
+2cx
1
+c
2
)+x
2
2
= 4a
2
4a

(x
1
c)
2
+ x
2
2
+(x
2
1
2cx
1
+c
2
)+x
2
2

a

(x
1
c)
2
+ x
2
2
= a
2
cx
1
.
T ostame saadud v orrandi veelkord ruutu:
a
2
[(x
2
1
2cx
1
+ c
2
) + x
2
2
] = a
4
2a
2
cx
1
+ c
2
x
2
1

(a
2
c
2
)x
2
1
+ a
2
x
2
2
= a
2
(a
2
c
2
).
Tuletame meelde, et c =
1
2
|F
1
F
2
| > a > 0, mist ottu c
2
a
2
> 0.
Seetottu on v oimalik kasutusele v otta positiivne abisuurus
b :=

c
2
a
2
.
Seda suurust kasutades saame h uperbooli v orrandi kirja panna kujul
b
2
x
2
1
a
2
x
2
2
= a
2
b
2
.
Jagades viimase v orrandi labi positiivse suurusega a
2
b
2
, saame
x
2
1
a
2

x
2
2
b
2
= 1.
Markus. On v oimalik naidata, et v orrandi ruutu tostmiste teel saadud
h uperbooli v orrand ja h uperbooli esialgne v orrand kirjeldavad tapselt
uhtesid ja samu punkte, s.t. ruutu tostmiste teel ei tekkinud v orrandit
rahuldavaid punkte juurde ega lainud kaduma.
Denitsioon 25.3. V orrandit
h :
x
2
1
a
2

x
2
2
b
2
= 1
nimetatakse h uperbooli kanooniliseks v orrandiks.
H uperbooli kanoonilisest v orrandist saame

x
1
a

x
2
b

2
= 1 =

x
1
a

2
1

x
1
a

1 |x
1
| a.
Seega,
x
1
(, a] [a, ),
mis utleb, et h uperboolil ei ole punkte tasandi ribas, kus x
1
(a, a).
Et kummalgi pool riba leidub vahemalt uks h uperbool punkt
(P(a, 0)), siis koosneb h uperbool vahemalt kahest t ukist.
Teoreem 25.1. H uperbool on s ummeetriline fookusi labiva sirge ja
fookuste vahelise l oigu keskristsirge suhtes ning nende l oikepunkti, s.t.
fookuste vahelise l oigu keskpunkti, suhtes.
Arvestades Teoreemi 25.1, v oime oelda, et kanoonilise reeperi
baasivektorite poolt maaratud koordinaatteljed on h uperbooli
s ummeetriatelgedeks ning reeperi alguspunkt on h uperbooli
keskpunktiks.
Leiame h uperbooli kanoonilisest v orrandist asenduste x
1
= 0 ja x
2
= 0
teel h uperbooli tipud. Nendeks on
A
1
(a, 0), A
2
(a, 0)
Osutub, et teine s ummeetriatelg h uperbooli ei l oika.
Denitsioon 25.4. Punkte B
1
(0, b) ja B
2
(0, b) nimetame h uperbooli
imaginaarseteks tippudeks ehk h uperbooli ebatippudeks.
Teeme h uperbooli joonise.
F
1
F
2

X
O

e
1

e
2

-
6

(x
1
, x
2
)
(c, 0) (c, 0) (0, 0)

A
1
(a, 0) A
2
(a, 0)
Denitsioon 25.5. H uperbooli samal s ummeetriateljel asuva tipupaari
(ebatipupaari) poolt valja eraldatud l oiku ja tema pikkust nimetame
h uperbooli (reaal)teljeks (ebateljeks ehk imaginaarteljeks).
Selle denitsiooni p ohjal on h uperboolil uks reaaltelg A
1
A
2
pikkusega 2a
ning uks imaginaartelg B
1
B
2
pikkusega 2b, kusjuures h uperbooli
keskpunkt O poolitab m olemad teljed.
Denitsioon 25.6. Loike A
1
O, OA
2
, B
1
O ja OB
2
ning nende pikkusi a ja
b nimetame h uperbooli pooltelgedeks. Loike A
1
O, OA
2
ja nende
pikkust a nimetame h uperbooli reaalseks poolteljeks ehk
reaalpoolteljeks ning l oike B
1
O, OB
2
ja nende pikkust b nimetame
h uperbooli imaginaarseks poolteljeks ehk ebapoolteljeks.
H uperbooli jooniselt naeme, et h uperbool koosneb kahest t ukist.
Denitsioon 25.7. Kahte t ukki, millest h uperbool koosneb, nimetatakse
h uperbooli harudeks.
Denitsioon 25.8. Olgu joonel, mis on antud ilmutatud funktsiooni
x
2
= f (x
1
) abil, l opmatusse ulatuv haru. Kui selle joone punkti
X(x
1
, x
2
) kaugenemisel l opmatusse tema kaugus mingist sirgest laheneb
nullile, siis seda sirget nimetame joone as umptoodiks. As umptooti
taandatud v orrandiga x
2
= ax
1
+ b, kus a = 0, nimetame joone
kaldas umptoodiks.
Teoreem 25.2. Sirged
l
1
: x
2
=
b
a
x
1
, l
2
: x
2
=
b
a
x
1
on h uperbooli kaldas umptoodid.
Denitsioon 25.9. Arvu e =
c
a
nimetame h uperbooli ekstsentrilisuseks.
Tuletame meelde, et 0 < a < c, mille tottu on h uperbooli ekstsentrilisus
alati uhest suurem.
Denitsioon 25.10. H uperbooli korgust fookuse kohal nimetame tema
fokaalparameetriks.
Denitsioon 25.11. H uperbooli mistahes punkti kaugusi fookusteni
nimetame selle punkti fokaalraadiusteks.
Osutub, et nii h uperbooli fokaalparameeter p kui h uperbooli suvalise
punkti M(m
1
, m
2
) fokaalraadiused r
1
(M) ja r
2
(M) on arvutatavad
sarnaste valemite abil nagu ellipsi korral:
p =
b
2
a
,
r
1
(M) = |em
1
+ a| = em
1
+ a, r
2
(M) = |em
1
a|.
26. ELLIPSI JA H

UPERBOOLI JUHTSIRGED
Olgu ellips ja h uperbool antud oma kanooniliste v orranditega
:
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
= 1, h :
x
2
1
a
2

x
2
2
b
2
= 1.
Denitsioon 26.1. Paralleelseid sirgeid
l
1
: x
1
=
a
e
, l
2
: x
1
=
a
e
nimetatakse ellipsi (h uperbooli) juhtsirgeteks.
Naeme, et ellipsi (h uperbooli) juhtsirged on paralleelsed ellipsi
(h uperbooli) s ummeetriateljega, mis uhtib fookustevahelise l oigu
keskristsirgega.
Samuti markame, et juhtsirgete vaheline kaugus on 2
a
e
ning et ellipsi
tipud A
1
(a, 0), A
2
(a, 0) jaavad juhtsirgete vahele, h uperbooli
juhtsirged aga jaavad h uperbooli tippude A
1
(a, 0), A
2
(a, 0) vahele.
Ellipsi juhtsirged.

F
1

F
2

X
O
-

e
1
6
e
2

(x
1
, x
2
)
(c, 0) (c, 0) (0, 0)
x
1
=
a
e
x
1
=
a
e
H uperbooli juhtsirged.

F
1

F
2

O
-

e
1
6
e
2
(x
1
, x
2
)
(c, 0) (c, 0) (0, 0)
x
1
=
a
e
x
1
=
a
e
Teoreem 26.1. Ellipsi (h uperbooli) iga punkti M (M h) korral
r
i
(M)
d(M, l
i
)
= e, i = 1, 2,
kus r
i
(M) on punkti M fokaalraadius |F
i
M| ja d(M, l
i
) on punkti M
kaugus juhtsirgeni l
i
.
T ahistagu r (A, B) suvaliste punktide A, B E
2
korral punktide A ja B
vahelist kaugust.
Teoreem 26.2. Olgu tasandil kseeritud sirge l ja temal mitteasuv punkt
F. Olgu kseeritud arv e (0, 1) (1, ). Punktihulk

r (X, F)
d(X, l )
= e

on e (0, 1) korral ellips ja e (1, ) korral h uperbool. Saadud ellipsi

v oi h uperbooli ekstsentrilisuseks on e.
Denitsioon 26.2. Punktihulka

r (X, F)
d(X, l )
= e

tasandil nimetame 0 < e < 1 korral ellipsiks ja e > 1 korral

h uperbooliks. Sirget l ja punkti F nimetame vastavalt ellipsi
(h uperbooli) juhtsirgeks ja fookuseks.
Markus. Kui me kasitleme ellipsit (h uperbooli), lahtudes sellest
denitsioonist, siis nende esialgsed denitsioonid muutuvad
teoreemideks.
27. PARABOOL
Olgu antud tasandil asuv sirge l ja sellel sirgel mitteasuv punkt F.
Denitsioon 27.1. Tasandi selliste punktide hulka, mille iga punkt on
v ordsel kaugusel sirgest l ja punktist F, nimetatame parabooliks. Punkti
F nimetame parabooli fookuseks ja sirget l parabooli juhtsirgeks.
Olgu X suvaline punkt tasandil E
2
. T ahistagu d(X, l ) ja r (X, F)
vastavalt punkti X kaugust sirgest l ja punktist F.
Tahistades parabooli tahega P, saame n u ud parabooli denitsiooni kirja
panna valemiga
P =

r (X, F)
d(X, l )
= 1

.
Vorreldes viimast valemit analoogiliste valemitega ellipsi ja h uperbooli
jaoks n aeme, et parabooli ekstsentrilisus on e = 1.
Paneme tahele, et parabooli voime ka deneerida kui selliste punktide X
hulka tasandil, mille korral
r (X, F) = d(X, l ).
Katsume viimase valemi kirja panna koordinaatides. Selleks peame aga
kseerima reeperi.
Koigepealt joonistame fookust F labiva sirge s, mis on risti sirgega l .
Tahistagu K sirgete s ja l loikepunkti. Olgu p fookuse F kaugus sirgeni
l (s.o. |KF| = p). Reeperi alguspunkti O paigutame l oigu KF
keskpunkti.

Uhikvektori

e
1
valime samasuunaliseks vektoriga

KF.

Uhikvektori

e
2
valime selliselt, et

e
1


e
2
ning {

e
1
,

e
2
} on parema k ae
baas.

X
l
r (X, F)
d(X, l )
s

O
-

e
1

e
2
6
Denitsioon 27.2. Eelpool kseeritud reeperit nimetame parabooli
kanooniliseks reeperiks.
Juhtsirge v orrandiks kanoonilises reeperis on:
l : x
1
=
p
2
l : x
1
+
p
2
= 0.
Fookuse koordinaatideks on

p
2
, 0

ehk F

p
2
, 0

.
Punkti X(x
1
, x
2
) kaugused juhtsirgeni ja fookuseni on:
d(X, l ) =

x
1
+
p
2

, r (X, F) = |

FX| =

x
1

p
2

2
+ x
2
2
.
Et punkt X kuuluks paraboolile P, peab kehtima

x
1

p
2

2
+ x
2
2
=

x
1
+
p
2

.
Et saada lahti ruutjuurest ja absoluutva artusest, t ostame vorduse
molemad pooled ruutu:

x
2
1
px
1
+
p
2
4

+ x
2
2
= x
2
1
+ px
1
+
p
2
4
.
Saadud vorrand on samavaarne v orrandiga
x
2
2
= 2px
1
.
Saab n aidata, et ruutu t ostmise teel ei lainud parabooli punkte kaduma
ega ei tekkinud juurde.
Denitsioon 27.3. V orrandit
P : x
2
2
= 2px
1
nimetatakse parabooli kanooniliseks vorrandiks.
Parabooli kanoonilist v orrandit uurides paneme tahele, et paraboolile
kuuluva punkti X(x
1
, x
2
) korral on x
1
0. Samuti on kerge naha, et
parabool on s ummeetriline sirge s ehk

e
1
-telje suhtes. Seega on sirge s
parabooli P teljeks.
Leiame parabooli tipud. Selleks peame parabooli kanoonilises v orrandis
tegema asenduse x
2
= 0. N aeme, et paraboolil on ainult uks tipp, mis
asub reeperi alguspunktis O(0, 0).
Denitsioon 27.4. Parabooli korgust fookuse kohal nimetame parabooli
fokaalparameetriks.
Uurides parabooli kanoonilist vorrandit n aeme, et parabooli x
2
2
= 2px
1
fokaalparameetriks on parabooli vorrandis sisalduv konstant p.
Teeme parabooli joonise.

X
l
r (X, F)
d(X, l )
s

O
-

e
1

e
2
6
Tuletame meelde, et nii ellipsi, h uperbooli kui ka parabooli vorrandid on
kanoonilisel kujul vaid spetsiaalselt valitud reeperis - kanoonilises
reeperis. Teisiti valitud reeperi korral saavad ka ellipsi, h uperbooli ja
parabooli vorrandid hoopis teise kuju.
Selle demonstreerimiseks leiame parabooli v orrandi uues reeperis
{O

e
1

e
2

}, kus
O

(c
1
, 0),

e
1

e
1
,

e
2

=

e
2
.
Baasiteisendusmaatriks on sel juhul kujul
A =

1 0
0 1

.
Parabooli punkti X uued koordinaadid (x
1
, x
2
) ja vanad koordinaadid
(x
1
, x
2
) on seet ottu omavahel seotud j argmiselt:
x
1
= x
1
+ c
1
, x
2
= x
2
.
Asetades saadud seosed parabooli kanoonilisse v orrandisse, saame:
x
2
2
= 2p(x
1
+ c
1
) x
2
2
= 2px
1
+ 2pc
1
.
Seega parabooli vorrandiks uues reeperis on
x
2
2
= 2px
1
+ a,
kus
a := 2pc
1
.
Paneme tahele, et parabooli tipu uued koordinaadid on
O(c
1
, 0) O

a
2p
, 0

.
Denitsioon 27.5. Teist jarku jooneks nimetatakse selliste punktide
X(x
1
, x
2
) hulka tasandil E
2
, millede koordinaadid rahuldavad v orrandit
a
1
x
2
1
+ a
2
x
2
2
+ a
3
x
1
x
2
+ a
4
x
1
+ a
5
x
2
+ a
6
= 0,
kus a
1
, . . . , a
6
R ja vahemalt uks kordajatest a
1
, a
2
, a
3
on nullist
erinev.
Nii ellips, h uperbool kui ka parabool on teist jarku jooned. Erinevaid
teist jarku jooni on kokku 9.
28.

ULEVAADE TEIST J

ARKU PINDADEST
Fikseerime ruumis E
3
sirge s ja sellise joone , mis asub koos sirgega s
mingil tasandil ruumis E
3
.
Fikseerime n u ud meile sobiva ristreeperi ruumis E
3
. Tema alguspunktiks
O v otame mistahes punkti sirgel s. Olgu s
1
punkti O labiv ning sirgega
s ristuv sirge tasandil . Baasi uhikvektori

e
1
valime nii, et ta oleks sirge
s
1
sihivektoriks. Baasi uhikvektori

e
2
v otame ristiolevaks vektoriga

e
1
ja
sirgega s. Kolmas baasi uhikvektor

e
3
olgu sirge s selline sihivektor, et
{

e
1
,

e
2
,

e
3
} on parema kae kolmik.
N u ud, kus reeper on kseeritud, tekivad ruumi koigil punktidel
koordinaadid. Samuti tekivad joontel v orrandid.
N aiteks sirge s, mis on praegu x
3
-telg, maaratakse v orranditega x
1
= 0
ja x
2
= 0.
Joon , mis asub x
1
x
3
-koordinaattasandil, maaratakse samuti kahe
v orrandiga. Esimeseks n oudeks on asuda nimetatud koordinaattasandil,
s.t. x
2
= 0. Suvaline joon sellel tasandil on antav mingi ilmutamata
kahemuutuja funktsiooni abil v orrandiga F(x
1
, x
3
) = 0.
Seega, joon on selles reeperis maaratud jargmiselt:
:

F(x
1
, x
3
) = 0
x
2
= 0
.
Olgu M joone suvaline punkt. Siis punkt M maarab uheselt ara
sirgega s ristuva tasandi
M
, millele punkt M kuulub.
Paneme n u ud joone p oorlema umber sirge s, n oudes, et joone iga
punkt M kirjeldaks p oorlemise kaigus ringjoone raadiusega d(M, s)
tasandil
M
.
Denitsioon 28.1. Pinda, mis tekib joone p oorlemisel umber sirge s
eelpool kirjeldatud viisil, nimetatakse p oordpinnaks teljega s ja
juhtjoonega .
Pilt.

s
1
-

e
1
*

e
2
6
e
3

d(M, s)
d(M, s)
Leiame n u ud tekkinud p oordpinna v orrandi eelpool kseeritud
ristreeperis.
Olgu M(m
1
, m
2
, m
3
) suvaline punkt joonel . Vastavalt joont
maaravatele v orranditele saame:
M

F(m
1
, m
3
) = 0
m
2
= 0
.
Paneme tahele, et punkti M poolt maaratud tasandi
M
v orrand on

M
: x
3
= m
3
.
Olgu X(x
1
, x
2
, x
3
) suvaline joone p oorlemisel punkti M poolt
kirjeldatava ringjoone punkt. Siis x
3
= m
3
.
Olgu K sirge s ja tasandi
M
l oikepunkt. Siis punkti K koordinaadid on
K(0, 0, m
3
).
Et punkt X peab kuuluma ringjoonele
M
raadiusega d(M, s), siis
|

KX| = d(X, s) = d(M, s) = |

KM|.
Et
|

KX| =

x
2
1
+ x
2
2
, |

KM| = m
1
,
siis saame seose
m
1
=

x
2
1
+ x
2
2
,
kus marki + tuleb arvestada juhul, kui m
1
0 ja marki , kui
m
1
< 0.
Asendades saadud seose joont maaravasse esimesse v orrandisse,
saame
F

x
2
1
+ x
2
2
, m
3

= 0.
Lastes punktil M vabalt muutuda joonel , kirjeldavad tekkinud
ringjooned terve p oordpinna. Punkti M muutudes muutub aga ka m
3
vaartus, mist ottu p oordpinna koigi punktide kirjeldamiseks peame
lubama koordinaadil m
3
vabalt muutuda, s.t. peame tegema asenduse
m
3
= x
3
. Selle tulemusena saame p oordpinna v orrandiks
F

x
2
1
+ x
2
2
, x
3

= 0.
Reegel. Joone : F(x
1
, x
3
) = 0 p oorlemisel umber sirge s (eelpool
kirjeldatud viisil) tekkiva p oordpinna v orrandi saamiseks tuleb joone
ilmutamata v orrandis asendada x
1
avaldisega

x
2
1
+ x
2
2
. Seega, joone
p oorlemisel tekkinud p oordpinna v orrandiks on
F

x
2
1
+ x
2
2
, x
3

= 0.
Denitsioon 28.2. Ruumi kokkusurumiseks x
1
x
3
-tasandi suhtes
nimetatakse ruumi punktide asukoha sellist muutmist, kui ruumi
mistahes punkt X(x
1
, x
2
, x
3
) viiakse ruumi punktiks X

(x

1
, x

2
, x

3
)
valemitega
x

1
= x
1
, x

2
= kx
2
, x

3
= x
3
,
kus k on (suvaline kseeritud) positiivne konstant.
Markus. Analoogiliselt saame deneerida ka ruumi kokkusurumise
x
1
x
2
-tasandi v oi x
2
x
3
tasandi suhtes.
Denitsioonis 28.2. kirjeldatud ruumi kokkusurumist saab teostada
naiteks reeperiteisenduse
{O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} {O

e
1

e
2

e
3

}
abil, kus
O

= O,

e
1

e
1
,

e
2

=
1
k

e
2
,

e
3

e
3
.
Denitsioon 28.3. Teist jarku pinnaks nimetatakse selliste punktide
X(x
1
, x
2
, x
3
) hulka ruumis E
3
, millede koordinaadid rahuldavat v orrandit
a
1
x
2
1
+a
2
x
2
2
+a
3
x
2
3
+a
4
x
1
x
2
+a
5
x
1
x
3
+a
6
x
2
x
3
+a
7
x
1
+a
8
x
2
+a
9
x
3
+a
10
= 0,
kus a
1
, . . . , a
10
R ning vahemalt uks kordajatest a
1
, . . . , a
6
erineb
nullist.
Erinevaid teist jarku pindu on kokku 17. Jargnevas tutvume me
lahemalt 9 tahtsama teist jarku pinnaga. Esimesed 5 neist saame,
moodustades esmalt meile tuntud jooni umber koordinaattelgede
p oorlema pannes p oordpinnad ning seejarel sooritades ruumi
kokkusurumised sobivate koordinaattasandite suhtes.
Olgu jargnevas k R, k > 0. Poorlema pandava joone punktide
koordinate hakkame tahistama x
1
, x
2
, x
3
abil ning peale ruumi
kokkusurumist mingi tasandi suhtes tekkinud pinna punktide
koordinaate hakkame tahistama x
1
, x
2
, x
3
abil.
I Paneme umber x
3
-telje p oorlema pool ellipsit
:
x
1
2
a
2
+
x
3
2
c
2
= 1, x
2
= 0, x
1
0.
Poordpinna saamiseks tuleb siin eelneva p ohjal teha asendus
x
1

x
1
2
+ x
2
2
.
Tekkinud p oordpinna v orrandiks on
x
1
2
a
2
+
x
2
2
a
2
+
x
3
2
c
2
= 1.
Teostame ruumi kokkusurumise x
1
x
3
-tasandi suhtes selliselt nagu on
kirjeldatud denitsioonis 28.2.
Tuues sisse tahistuse b := ka, saab pinna v orrand n u ud kuju
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
+
x
2
3
c
2
= 1.
Denitsioon 28.4. Pinda v orrandiga
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
+
x
2
3
c
2
= 1
nimetatakse ellipsoidiks pooltelgedega a, b ja c. Ellipsoidi erijuhtu, kus
a = b, nimetatakse p oordellipsoidiks.
Markus. Margime, et sama pind oleks tekkinud ka siis, kui me oleksime
pannud umber x
3
-telje p oorlema terve ellipsi.
II Paneme umber x
3
-telje p oorlema h uperbooli uhe haru:
:
x
1
2
a
2

x
3
2
c
2
= 1, x
2
= 0, x
1
0.
Analoogiliselt eelmisele juhule, teeme koigepealt asenduse
x
1

x
1
2
+ x
2
2
ning seejarel teostame ruumi kokkusurumise x
1
x
3
-tasandi suhtes.
Sarnaselt ellipsi juhule, saame tekkinud pinna v orrandiks
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 1, kus b = ka.
Markus. Margime, et ka sel juhul oleksime saanud sama tulemuse, kui
oleksime algul p oorlema pannud terve h uperbooli.
Denitsioon 28.5. Pinda v orrandiga
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 1
nimetatakse uhekatteliseks h uperboloidiks pooltelgedega a, b ja c.

Uhekattelise h uperboloidi erijuhtu, kus a = b, nimetatakse

uhekatteliseks p oordh uperboloidiks.
III Paneme umber x
3
-telje p oorlema teistsuguse kujuga h uperbooli
harude osad
:
x
1
2
a
2
+
x
3
2
c
2
= 1, x
2
= 0, x
1
0.
Analoogiliselt eelmistele juhtudele, teeme koigepealt asenduse
x
1

x
1
2
+ x
2
2
ning seejarel teostame ruumi kokkusurumise x
1
x
3
-tasandi suhtes.
Selle tulemusena saame pinna v orrandiks
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 1, kus b = ka.
Markus. Margime, et oleksime saanud sama tulemuse, kui oleksime
algul p oorlema pannud terve h uperbooli.
Denitsioon 28.6. Pinda v orrandiga
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 1
nimetatakse kahekatteliseks h uperboloidiks pooltelgedega a, b ja c.
Kahekattelise h uperboloidi erijuhtu, kus a = b, nimetatakse
kahekatteliseks p oordh uperboloidiks.
IV Paneme umber x
3
-telje p oorlema parabooli osa:
: x
1
2
= 2px
3
, x
2
= 0, x
1
0.
Parast asendust x
1

x
1
2
+ x
2
2
ning ruumi kokkusurumist
x
1
x
3
-tasandi suhtes saame pinna v orrandiga
x
2
1
p
1
+
x
2
2
p
2
= 2x
3
, kus p
1
= p, p
2
= pk
2
.
Denitsioon 28.7. Pinda v orrandiga
x
2
1
p
1
+
x
2
2
p
2
= 2x
3
nimetatakse elliptiliseks paraboloidiks. Elliptilise paraboloidi erijuhtu,
kus p
1
= p
2
, nimetatakse elliptiliseks p oordparaboloidiks.
Markus. Margime, taas et tulemus oleks olnud sama, kui oleksime algul
p o orlema pannud terve parabooli.
V Paneme umber x
3
-telje p oorlema sirge:
: A
1
x
1
+ A
3
x
3
= 0, A
1
= 0, A
3
= 0, x
2
= 0.
Parast asendust x
1

x
1
2
+ x
2
2
saame
A
1
(

x
1
2
+ x
2
2
) = A
3
x
3
=A
2
1
(x
1
2
+ x
2
2
) = A
2
3
x
3
2
ehk
x
1
2
a
2
+
x
2
2
a
2

x
3
2
c
2
= 0, kus a := |A
3
|, c := |A
1
|.
Teostades ruumi kokkusurumise x
1
x
3
-tasandi suhtes saame pinna
v orrandiga
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 0, kus b = ka.
Denitsioon 28.8. Pinda v orrandiga
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 0
nimetatakse teist jarku koonuseks. Teist jarku koonuse erijuhtu, kus
a = b, nimetatakse teist jarku p oordkoonuseks.
Jargmised neli pinda moodustame teisel moel kui seni vaadeldud viis
pinda.
VI Olgu meil x
1
x
3
-koordinaattasandil parabool
1
v orranditega

1
: x
2
1
= 2p
1
x
3
, x
2
= 0, p
1
> 0
ning tasandil : x
1
= h
1
parabool
2
v orrandiga

2
: x
2
2
= 2p
2
x
3
+ a, p
2
> 0, a R.
Punkti 27. Parabool l opus me veendusime, et
2
on toepoolest
parabool ning et tema tipp asetseb punktis K

h
1
, 0,
a
2p
2

. Valime
konstandi a sellise vaartuse, et punkt K asetseks paraboolil
1
. Siis
peab kehtima v ordus
h
2
1
=
p
1
p
2
a,
mist ottu
a =
p
2
p
1
h
2
1
.
Jarelikult naeb parabooli
2
v orrand valja jargmine:

2
: x
2
2
= 2p
2
x
3
+
p
2
p
1
h
2
1
.
Et p
2
> 0, siis v oime
2
v orrandi labi jagada suurusega p
2
. V orrand
teiseneb kujule
h
2
1
p
1

x
2
2
p
2
= 2x
3
.
Lubame n u ud paraboolil
2
olla mistahes x
2
x
3
-tasandiga paralleelsel
tasandil. Vaatleme pinda, mis moodustub koigi selliste paraboolide
2
poolt. Et saada selle pinna v orrandit, peame laskma muutuja x
1
vabaks,
sest meid huvitavad paraboolid
2
koigil tasanditel x
1
= h
1
s.t.
tasanditel koigi h
1
reaalarvuliste vaartuste korral. Tekinud pinna
v orrandiks on
x
2
1
p
1

x
2
2
p
2
= 2x
3
.
Denitsioon 28.9. Pinda v orrandiga
x
2
1
p
1

x
2
2
p
2
= 2x
3
, p
1
> 0, p
2
> 0
nimetatakse h uperboolseks paraboloidiks.
Markus. Samasuguse pinna oleksime saanud ka sellisel teel, kui
oleksime lasknud paraboolil
2
soita m ooda parabooli
1
sel moel, et
parabool
2
oleks kogu liikumise igal hetkel x
2
x
3
-tasandiga paralleelsel
tasandil, kusjuures parabooli
2
tipp asetseks igal hetkel paraboolil
1
.
H uperboolse paraboloidi kuju tottu kutsutakse teda vahel ka
sadulpinnaks.
VII-IX Kolme viimase pinna saamiseks kseerime ruumis mingi tasandi
ning sellel mingi joone . Olgu M joone suvaline punkt. Punkt M
m aarab uheselt ara tasandiga ristuva ning punkti M labiva sirge s.
Paneme n u ud sirge s liikuma m ooda joont selliselt, et sirge s oleks
kogu liikumise valtel risti tasandiga . Selle tulemusena maaravad sirge
s punktid teatava pinna ruumis E
3
.
Denitsioon 28.10. Eelpool kirjeldatud liikumisel joone s punktide poolt
tekitatud pinda nimetatakse p ustsilindriks juhtjoonega ja
moodustajaga s.
Denitsioon 28.11. P ustsilindrit, mille juhtjooneks on ellips, h uperbool
v oi parabool, nimetatakse vastavalt elliptiliseks, h uperboolseks v oi
paraboolseks silindriks.
Lopetuseks leiame nende silindrite v orrandid sobivalt valitud ristreeperis.
Olgu joon antud oma kanoonilise v orrandiga kanoonilises reeperis
{O;

e
1
,

e
2
}. Valime kolmandaks baasivektoriks

e
3
=

e
1

e
2
. Sel juhul
on {O;

e
1
,

e
2
,

e
3
} ristreeper, milles {

e
1
,

e
2
,

e
3
} on parema kae baas.
Juhtjoone v orrandiks selles reeperis on vastavalt
:

x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
= 1
x
3
= 0
, h :

x
2
1
a
2

x
2
2
b
2
= 1
x
3
= 0
, P :

x
2
2
= 2px
1
x
3
= 0
.
Fikseerides punkti M(m
1
, m
2
, 0) kas ellipsil, h uperboolil v oi paraboolil,
saame
M(m
1
, m
2
, 0)
m
2
1
a
2
+
m
2
2
b
2
= 1,
M(m
1
, m
2
, 0) h
m
2
1
a
2

m
2
2
b
2
= 1,
M(m
1
, m
2
, 0) P m
2
2
= 2pm
1
.
Paneme tahele, et punkti M labiva moodustaja s sihivektoriks v oime
valida vektori

e
3
. Seetottu on sirge s parameetrilisteks v orranditeks
koordinaatides
s :

x
1
= m
1
x
2
= m
2
, t R.
x
3
= t
Punkti M liikudes juhtjoonel muutuvad ka koordinaadid m
1
ja m
2
.
Asendades m
1
ja m
2
sirge parameetrilistest v orranditest, saame pindade
v orrandid kujul
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
= 1,
x
2
1
a
2

x
2
2
b
2
= 1, x
2
2
= 2px
1
.
Saadud v orrandid ongi vastavalt elliptilise, h uperboolse ja paraboolse
silindri v orrandid.
TEIST J

ARKU PINNAD
K oik j argnevad pinnad on antud oma kanooniliste v orranditega kanoonilises reeperis. Pindade pilte saab n aha j argmisel
lehek uljel.
1.Ellipsoid
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
+
x
2
3
c
2
= 1
2.

Uhekatteline h uperboloid
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 1
3.Kahekatteline h uperboloid
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 1
4.Elliptiline paraboloid
x
2
1
p
1
+
x
2
2
p
2
= 2x
3
5.Teist j arku koonus
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2

x
2
3
c
2
= 0
6.H uperboolne paraboloid
x
2
1
p
1

x
2
2
p
2
= 2x
3
7.Elliptiline silinder
x
2
1
a
2
+
x
2
2
b
2
= 1
8.H uperboolne silinder
x
2
1
a
2

x
2
2
b
2
= 1
9.Paraboolne silinder x
2
2
= 2px
1
1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.